„ARHITEKTI LINNAOSA“ TARTUS

Tõnis Kimmel, Tartu LV arhitektuuriteenistuse arhitekt

Veerikul asub 1980. aastate eksperimentaalne linnaosa, kus katsetati mitmeid tollal uudseid planeerimislahendusi. Linna peaarhitekt  kutsus toona tuntud arhitekte osalema linnaossa uute eramute kavandamisel. Krundi kasutamise õiguse saanu sai arhitektuur-planeerimise lähteülesandega ka arhitekti, kellelt tuli elamu projekt tellida. Üldjoontes leidub linnaosas viis erineva iseloomuga ala:

Mida arvas ja mõtles Veeriku linnaosa eksperimentidest toonane linna peaarhitekt  Raal Kivi, võime lugeda tema ülipõnevast artikliteseeriast Veeriku ehitab 1985. aasta ajalehes Edasi (2 MB pdf):

 Arhitektide Ado ja Niina Eigi kavandatud elamuansambel Ravila tänaval

Kajastusi:
Eesti arhitektuur. Tartumaa, Jõgevamaa, ... 1999.  lk 49
Vt ka ülal viidatud Raal Kivi artiklist Veeriku ehitab.

 Noorema põlvkonna arhitektid Nisu tänaval

Nisu tänava parempoolsel küljele  kavandati valdavalt kaksikelamud. Erinevalt eelkäijate tavast (ja ka Ado Eigi paarismajadest Ravila tänaval) loobuvad noored „peegelpildi“ kasutamisest ning annavad kokku ehitatud kahele boksile kummalegi oma identiteedi.

Noorte arhitektide projektide seletuskirjad on sageli väga meeleolukad. Lisaks Tartu nüüdisarhitektuuri kaardil välja toodutele olgu siin väljavõte Avo Himm Looveeru seletuskirjast kaksikmajale Nisu 37 ja 39:

Vastavalt arhitektuur-planeerimise ülesandele võis ehituskruntidele projekteerida kaksikelamu. Et aga tellijateks osutusid suhteliselt erinevate vajaduste ja soovidega inimesed, siis on arhitektuurses lahenduses loobutud „peegelpildi“ kasutamisest. Samuti pole omaette eesmärgiks olnud „kaksikmaja” arhitektuurse käsitluse ja väliskuju ühtsus. Just sellises lähenemises, kus iga ehitaja saab realiseerida oma soovid ja unistused, peitubki ridaelamute ja „madaltiheda“ hoonestuse tulevik ja linnaehituslik perspektiiv. Arhitektuurne ühtsus aga kujuneb ise lõpuks välja vastavalt traditsioonidele, elamisviisile ja kliimale vastavate ehitusmaterjalide korrektsest toodangust.

Elamu arhitektuurse idee kandjaks on taluköögist kui tõelisest peretoast tuletatud ruumiline struktuur, mille keskseks elemendiks on korruseid läbiv hall sinna avaneva (küpsetus)ahju suuga.

 Vanema põlvkonna arhitektid Arhitekti tänaval

Arhitekti tänavale kutsuti projekteerima vanemasse põlvkonda kuulunud tuntud arhitektuurikorüfeed, teiste seas Peeter Tarvas, Valve Pormeister, Harri Kingo ja Arnold Matteus. Osad neist loobusid (näiteks Pormeister), teised aga  kavandasid oma käekirjale omased lihtsad ja tagasihoidlikud hooned. Paraku ei saanud sellest piirkonnast korüfeedele väärilist mälestusmärki –  arhitektide ideedest on väga vähe tegelikkuseks saanud, teostunust aga osa juba ümber ehitatud. Efektsemaid on siin Herkelite projekti järgi ehitatud „kosmoselaev“, aga ka lihtne kaksikmaja, mille kavandas Eesti maa-arhitektuuri grand old man Boris Mìrov .

Arhitekti 28 projekti aksonomeetria. Arhitekt: Peeter Tarvas

Lõuna-Eesti arhitektide ala

Arhitekti linnaosa võluks on mõned tagasihoidlikud hooned, mis avavad ennast alles põhjalikumal vaatlusel ning siis seda kirkamalt. Selliseks on näiteks Maie Hansmanni kavandatud Maisi 40, mis vähesena linnaosas näib stiilipuhtalt lähenevat sõjaeelse voolujoonelise modernismi eeskujule.

Arhitekti tänava elamurajoon Tartus Veeriku linnaosas

 1980-ndate alguseks oli Tartus kujunemas soodne õhk­kond mõningate linnaehitusli­ke eksperimentide realiseerimispüüdlusteks. 1981. a. toi­mus Tartu Kunstimuuseumis näitus „Eramu kui arhitektuuri­väärtus“ (koostajad Peeter Meri­salu, Martti Preem), mis teadvus­tas eramu olulisust miljöö kujundamisel. Vastukaaluks riiklikult soositud tüüpprojek­teerimisele tõsteti siin esile individuaalsust. 1981. aastaks oli tollane Tartu peaarhitekt Raal Kivi saanud Ehituskomiteest loa koostada Veeriku linnaosa detailplaneeringu (valminud 1977) alusel hoonestuskava 1950-ndatel aastatel ehitatud individuaalmajade ja Ringtee vahele nn. Arhitektide tänava­le, kus nähti ette mõnevõrra suuremad krundid ja kus iga krunt seoti kindla arhitektiga, kelle kasutamine oli krundi saajale kohustuslik. Sel viisil püüti esitada erinevate põlv­kondade tuntumaid arhitekte - luua omalaadne arhitektuuri­võistluse realisatsioon loodu­ses. Eri vormikäsitlusega arhi­tektid grupeeriti, kuid projek­teerimiseks oli ettekirjutisi mi­nimaalselt (ehitusjoon, nor­mid). Kahjuks jäid kavandatud tänavatevõrku mõned endised talud, mida ei püütudki re­konstrueerida või uue ümbru­sega kokku sobitada. Hoones­tuskava koostati 1981. a. (autor Virve Tiirmaa). Ühtekokku planeeriti üle 40 krundi; nii palju autoreid on siin ka esindatud. Kahjuks on resultaadist veel vara rääkida, sest vaatamata 10 aastat kestnud ehitamisele on enamik hooneid ikka veel lõpetamata. Täiesti valmimata on aga täna­vad, mis mõistagi jätab üldpilti hävitava jälje.

Kahjuks on tookordne lähteülesandes jäetud vabadus üle kasvanud mõnetiseks anar­hiaks. Ka planeeringuprintsiip pole päris selge - on küll pla­neeritud mõnevõrra suuremad krundid, keskne Nisu tänav on vägagi lai, kuid ometi mõjuvad suured, igaüks ise arhitektuuriga villad üksteise otsa kuhjatuina. Need nõuaksid enda ümber rohkem ruumi ja haljastust. Teisalt aga saanuks luua pingelisemagi linnaruumi, kui oleks raisatud vähem ruumi tänava­tele ja eesaedadele. Saanuks kompaktse urbanistliku keskkonna, kus eramud paiknevad küll tihedalt, ent on vaid üksiti vaadeldavad. Ometi peab mär­kima, et tulemus pakub igale arhitektuurihuvilisele palju õpetlikku ja „Arhitekti linna­osa“ on sihtturismi marsruudi oluline osa. Terviklikum an­sambel näib kujunevat Nisu ja Arhitekti tänava ristmiku üm­ber - tänu Vilmar Lille (Nisu 30), Leonhard Lapini (Nisu 32), Peeter Meri­salu (Nisu 34), Martti Preemi (Nisu 36), Kullervo Kliimandi (Ni­su 38) ja Tõiv Joandi (Nisu 35) projekteeritud eramutele ja Peeter Merisalu poolt Nisu tänava vastaskülge kujundatud 3-kor­ruselisele kortermajale. Huvitava arhitektuurikeele­ga on ka Vilen Künnapu ja Ike Volkovi kaksikelamud Nisu täna­val (numbrid 55/57 ja 61/63), Tiit Kaljundi eramu Maisi 37 ja Veljo Kaasiku villa Nisu 48, kus­juures viimasel on ülilihtne kuubikujuline välisvorm ning sissepoole pöördunud lahendus - vaid mõned väikesed avad ja faktuurirustika, mis teeb hoone meie oludes õige võõrapära­seks.

Lõpetuseks juhin tähelepa­nu sellele, et „Arhitekti linna­osa“ vahetusse naabrusse, Ra­vila tänavale, jääb Ado ja Niina Eigi 1981. a. projekteeritud n.ö. eta­pilise tähendusega eramute rivi-ridaelamu interpretatsioon.