Teksti suurus

Reavahe

Kontrastsus

Placeholder Placeholder
Background image
19°

Muinsuskaitse

Arhitektuuri ja ehituse osakond

736 1238
aeo@raad.tartu.ee

Küüni 5, 51004 Tartu

Muinsuskaitseala
Kultuurimälestised Tartu linnas
Tööd mälestistel ja muinsuskaitsealal

Tartu vanalinna muinsuskaitseala ja kaitsevöönd

Tartu vanalinna all‐linn on võrdlemisi korrapärase tänavavõrguga, perimetraalselt hoonestatud ühe‐ kuni neljakorruseliste majadega ala, mille funktsionaalne kese on Raekoja plats vanalinna lõunaosas.

Muinsuskaitsealale kuuluv Toomemägi on suuresti pargiala koos keskaegse Toomkiriku varemete ja 19. sajandil ehitatud ülikooli hoonetega. Kroonuaia tänava ääres, Jakobi mäe piirkonnas ja Toomemäe tagusel asub 19. sajandil ehitatud vanalinna laiendus väljaspool keskaegset linnamüüri. Jakobi mäe ja Tähtvere tänava alguse ning peaaegu kogu Supilinna ala koos Toometagusega kuni Veski tänavani oli tõenäoliselt linnasarase (linnasaras – linnakogukonna ühine maavaldus) osa juba keskajal, kuid Veski tänava parempoolne osa liideti linnaga 19. sajandil. Vanalinna kaitsevöönd on põhja‐ ja lääneosas hoonestatud ning ida‐ (Emajõe vasak kallas) ja kaguosas (Ülikooli, Vanemuise, W. Struve ja Kitsa tänava kvartal) suures osas hoonestamata.

Tartu ajalugu ulatub eelajaloolisesse aega, kui Emajõe ületuskohas (praeguse Laia ja Vene tänava kohtumispaigas) tekkis asustus. Oletatavasti rajati kaitselinnus ja selle äärne püsiasula Toomemäele I aastatuhande teises pooles. Kirjalikes allikates on Tartut esimest korda mainitud aastal 1030, kui Tarbatu linnuse vallutas vene vürst Jaroslav Tark. Pärast ristisõdijate vallutust 13. sajandil kujundati Tartust keskaegse piiskopiriigi keskus, mis oli Riia ja Tallinna kõrval Vana‐Liivimaa olulisemaid keskusi. Tartu koosnes Toomemäe neemikul asuvast kindlustatud piiskopilossist (koos eeslinnusega), ühtse linnamüüriga ümbritsetud ülejäänud Toomemäe alast (koos Toomkirikuga ja Toomemäe hoonestusega) ning all‐linnast.

16. sajandi keskpaigast 18. sajandi alguseni valitses Tartut peale piiskopliku võimu ka Vene, Poola ja Rootsi võim. Rootsi võimu ajal 1632. aastal avati Tartus ülikool. Tartu sai tugevasti kannatada nii Liivi sõjas 16. sajandil, vahepealsetes vallutustes 17. sajandil kui ka Põhjasõjas 17. sajandi lõpus ja 18. sajandi algul. Põhjasõjas hävinesid peaaegu täielikult Tartu linnamüür ja selle tornid (muldkindlustusi ei jõutudki täielikult välja ehitada) ning pea kogu hoonestus. Keskaegsest hoonestusest on mahuliselt säilinud vaid restaureeritud Jaani kirik, Jaani 20 elamu (kunagine ait, nn Peetri maja) ja Toomkiriku varemed, millele lisanduvad loetud arv hooneosi hilisemate hoonete koosseisus. Viimastel aastatel konserveeritud ja ennistatud Jaani kiriku hoone on sõdades hävinud arhitektuurimälestistest kahtlemata väärikaim, seda nii omamaises kui ka rahvusvahelises mõõtmes.

Tänapäevane tänavate struktuur pärineb suures osas 17. ja 18. sajandist. Pärast 1775. aasta suurtulekahju kinnistusid keerukama keskaegse tänavavõrgu asemele rajatud sirgemad ja laiemad tänavakoridorid, mis aga üldjoontes järgisid keskaegseid tänavaid. Tol ajal valitsenud barokset, hiljem klassitsistlikku linnaehitust iseloomustavad tänavaäärne kohustuslik ehitusjoon (mis iseloomustab ka keskaegset linnaehitust), tänavate sirgjoonelisus, teljelisus ja sümmeetrilisus ning hoonestuse mahuline ja arhitektuurne ühtsus vähemalt ühes ehitusetapis. Rajati ka suursuguseid klassitsistlikke ansambleid ja üksikehitisi.

Suure tõuke linna arengule andis 1802. aastal taasavatud Tartu ülikool. Tööstuse levikule 19. sajandil (eriti sajandi teises pooles) ja raudtee ehitusele 1876. aastal järgnes tugev majanduskasv, millega intensiivistus ka ehitustegevus. Siiski toimis Tartu kuni 20. sajandini eelkõige kaubanduslinnana ja laatade toimumiskohana, kus suurtööstuse alla kuulus eelkõige toiduainete töötlemine (õlle valmistamine).

18. ja 19. sajandi silmapaistvamad ehitised on Tartu raekoda (ehitati aastatel 1782–1789), Kivisild (ehitati aastatel 1784–1785, hävis II maailmasõjas), ülikooli peahoone (ehitati aastatel 1803–1809) jt ülikoolihooned. Tartu vanalinna tänapäevane hoonestus pärineb enamjaolt 18. sajandi viimasest veerandist ja 19. sajandist. 1944. aastal purustati enamik Raekoja platsi lõunakülje hoonetest, nende asemele ehitati 1950. aastate algul stalinistlikus stiilis majad. Alles jäi vaid paar maja varasemast ajast.

Vanalinna tooniandvad hooned on rajatud klassitsistlikus ja hilisklassitsistlikus stiilis või neo‐stiilseina ning need on koos hariduskeskuse kuvandiga andnud Tartule Saksa vanima ülikoolilinna Heidelbergi eeskujul hüüdnime Emajõe Ateena. Muinsuskaitseala hoonestust on täiendatud ka 20. ja 21. sajandil, seda eriti Raekoja platsist lõuna pool.

Tartu vanalinna muinsuskaitseala loomise ideestik oli loogiliseks jätkuks Tallinna vanalinna kaitseala loomisele 1966. aastal. Järgmisena hakati Eesti linnade kaitsealasid looma aastal 1973, mil  Tartus sai korrata sama skeemi nagu Tallinnas. Kaitse alla võeti keskajal linnamüüriga piiratud ala koos seda ümbritsevate bastionide vööndiga, seega Kroonuaia, K. E. von Baeri, Vallikraavi tänava ja Emajõe vaheline ala. 1976. aastal korraldati ilmselt seoses K. E. von Baeri 100. surma-aastapäevaga Veski tänava korrastamise kampaania, mille käigus laiendati kaitseala Veski tänavani. 1990ndatel laiendati ala J. Kuperjanovi ja Kitsa tänavani ning veelgi hiljem lisati sellele ka Jakobi ja Tähtvere tänava vahele jääv sektor kuni Veski tänavat pikendava jooneni. Kaitseala on ümbritsenud kaitsevöönd (varasema nimetusega reguleerimistsoon) u 50 m laiuse ribana kaitsealast, erandiks on J. Kuperjanovi ja Tiigi tänav, kus kaitsevööndit pole (see langeb kokku muinsuskaitseala piiriga). W. Struve, Vanemuise ja Uueturu tänaval kaugeneb kaitsevööndi piir taas kaitseala piirist ning tekib kaitsevööndi ala. Samuti hõlmab kaitsevöönd Ülejõel Narva, Ujula, Kroonuaia tänava ja Emajõe vahelist ala, seda peamiselt arheoloogilise kaitseala vajadustest lähtuvalt.

Vaata vanalinna muinsuskaitseala ja kaitsevööndit kaardil.

Tutvu Tartu vanalinna muinsuskaitseala põhimäärusega.

Tutvu kesklinna üldplaneeringuga.
 

Piirkonna spetsialist:
Egle Tamm
Kultuuriväärtuste teenistuse vanemspetsialist
Egle.Tamm@raad.tartu.ee
Tel 736 1326 ja 5800 3749
Küüni 5, III korrus, tuba 320
E 15–18
K 8–10

Viimati muudetud 11.01.2017

Kultuurimälestised Tartu linnas

Mälestis on riigi kaitse all olev kinnis- või vallasasi, selle osa, asjade kogum või terviklik ehitiste rühm, millel on ajalooline, arheoloogiline, etnograafiline, linnaehituslik, arhitektuuriline, kunstiline, teaduslik, usundilooline või muu kultuuriväärtus, mille tõttu see on kehtiva seadusega tunnistatud mälestiseks.

Mälestised liigitatakse üldisel tasandil kinnis- ja vallasmälestisteks. Tartu linnavalitsuse arhitektuuri- ja ehituse osakonna kultuuriväärtuste teenistus tegeleb Tartu linnas asuvate kinnismälestistega, mille hulka kuulub nii arheoloogia-, ajaloo- kui ka ehitismälestisi.

Objekt tunnistatakse mälestiseks valdkonna eest vastutava vabariigi valitsuse ministri käskkirjaga muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ja muinsuskaitse nõukogu ettepanekute alusel. Tartu linna territooriumil paikneb 4 arheoloogiamälestist, 61 ajaloomälestist ja 96 ehitismälestist. Kõik mälestised on kantud kultuurimälestiste riiklikku registrisse, kust leiab infot nende ajaloo ja väärtuste kohta.

Ajaloomälestis Tartu Vana-Jaani kalmistu (reg nr 4317) ning ehitismälestis Raadi kalmistu Telleri kabel, 1794 (reg nr 7084). Foto: Egle Tamm
Ajaloomälestis Tartu Vana-Jaani kalmistu (reg nr 4317) ning ehitismälestis Raadi kalmistu Telleri kabel, 1794 (reg nr 7084). Foto: Egle Tamm

Viimati muudetud 06.02.2017

Tööd mälestistel ja muinsuskaitsealal

Muinsuskaitsealal, mälestistel ning nende kaitsevööndis reguleerib konserveerimist, restaureerimist, remontimist ja ehitamist muinsuskaitseseadus.

Mälestise ja muinsuskaitsealal paikneva ehitise säilimise eest vastutab selle omanik või valdaja, kes on kohustatud järgima muinsuskaitseseadusest tulenevaid kitsendusi.

Kultuuriväärtuste teenistuse kirjaliku loata on mälestisel ja muinsuskaitsealal keelatud:

  • konserveerida ja restaureerida;
  • ehitada, sealhulgas ehitada välja katusealune ning ehitada kangialune ja/või õu kinni ja/või täis;
  • teha uuringuid, millega kaasneb ehitise muutmine (nt eemaldatakse viimistluskihid);
  • muuta maakasutuse sihtotstarvet kinnistul, millel paikneb arheoloogiamälestis või muinsuskaitseala;
  • muuta katusemaastiku ja ehitise fassaadi, sealhulgas uksi, aknaid, treppe, väravaid jms;
  • muuta mälestise või ehitise ilmet, sealhulgas muuta värvilahendust ja paigutada ehitusdetaile ümber;
  • paigaldada mälestisele, ehitisele või muinsuskaitsealale mis tahes seda kahjustav või selle ilmet muutev objekt, sealhulgas teisaldatav objekt, näiteks kiosk, müügipaviljon või välikohvik, valgustus- ja muu seade, tehnovõrk ja -rajatis, teabekandja ning reklaam;
  • kasutada algupärasest erinevaid ja algupäraseid matkivaid ehitusmaterjale;
  • teha haljastus-, raie-, kaeve- ja maaparandustöid;
  • muuta ajalooliselt väljakujunenud tänavatevõrku, ehitusjoont ja kinnistute piire.
     

Lisaks on mälestisel kultuuriväärtuste teenistuse kirjaliku loata keelatud:

  • teha mullatöid ja maad harida;

  • eemaldada ja rikkuda siseruumis avatud arhitektuurseid ja konstruktiivseid elemente ja detaile ning eemaldada konstruktsioone nende algsest asukohast, neid katta või muul viisil rikkuda;
  • rajada teid, trasse ja võrke.

Kinnismälestist ja muinsuskaitsealal paiknevat ehitist võib konserveerida, restaureerida ja ehitada ainult muinsuskaitse eritingimusi järgiva konserveerimise, restaureerimise ja ehitamise projekti alusel. Muinsuskaitse eritingimustes määratakse kinnismälestise või muinsuskaitsealal paikneva ehitise uuringu, säilitamise, konserveerimise, restaureerimise ja ehitamise nõuded. Kinnismälestise ja muinsuskaitsealal paikneva ehitise konserveerimise, restaureerimise ja ehitamise projektid ning muinsuskaitse eritingimused (välja arvatud muinsuskaitseameti koostatud muinsuskaitse eritingimused) ning kinnismälestise ja muinsuskaitsealal paikneva kinnisasjaga seotud mulla- ja ehitustööde projektid tuleb kooskõlastada kultuuriväärtuste teenistusega. Kultuuriväärtuste teenistus annab tööde alustamise loa pärast projekti kooskõlastamist. Kinnismälestist ja muinsuskaitsealal paiknevat ehitist võib konserveerida ja restaureerida ainult vastutava spetsialisti või konserveerimise ja restaureerimise projekti koostaja muinsuskaitselise järelevalve all.

Kinnismälestise ja muinsuskaitseala kaitseks kehtestatakse kaitsevöönd, mille moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates, kui mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole ette nähtud teisiti. Kaitsevööndi ülesanne on tagada kinnismälestise ja muinsuskaitseala vaadeldavus (sealhulgas kaugvaadete säilimine ja silueti nähtavus) ning kinnismälestise, muinsuskaitseala ja seda ümbritseva maa-ala kultuuriväärtuslike struktuurielementide säilimine ruumis.

Piirkonna spetsialist:
Egle Tamm
Kultuuriväärtuste teenistuse vanemspetsialist
Egle.Tamm@raad.tartu.ee
Tel 736 1326 ja 5800 3749
Küüni 5, III korrus, tuba 320
E 15–18
K 8–10

Kalevi 11 ait
Kalevi 11 ait

Viimati muudetud 06.02.2017