Teksti suurus

Reavahe

Kontrastsus

Placeholder Placeholder
Background image
-1°

Supilinna miljööväärtusega hoonestusala

Miljööväärtuslike alade eesmärk on ajaloolise linnakeskkonna ja väärtuslike hoonete säilimine. Kaitse eesmärk on tagada ehitusajaloolise väärtusega hoonete, planeeringu, tänavatevõrgu, haljastuse ning vaadete säilimine. Tartu linnas on kümme miljööväärtuslikku ala, kuus miljööväärtuslikku üksikobjekti, üks arheoloogiline miljööpiirkond ja üks arheoloogiline üksikobjekt.

Arhitektuuri ja ehituse osakond

736 1238
aeo@raad.tartu.ee

Küüni 5, 51004 Tartu

Supilinna miljööväärtusega hoonestusala

Supilinna on alates 18. sajandist pidevalt ehitatud. Valdav osa hoonestusest pärineb 19. sajandi teisest poolest ning 20. sajandi alguskümnenditest. Paljud Supilinna majad on olnud pidevas muutumises – aja jooksul on tehtud juurde- või pealeehitusi ning seetõttu ei ole lihtne öelda, mis ajast üks või teine maja pärit on. Supilinna hoonestamine algas vanimate tänavate (Tähtvere, Emajõe, Kroonuaia ja Oa tänav) äärsete kruntide hoonestamisega. 19. sajandi algul rajati uued tänavad: Herne, Kartuli, Marja ja täispikkuses Meloni tänav. Kõigepealt ehitati hooned Meloni tänavale, Herne tänava lõppu ning Kartuli tänavale. Seejärel Herne tänava algusesse ning viimaks Marja tänavale. Allika tänaval säilinud vanemad hooned pärinevad 20. sajandi esimesest kümnendist.

19. sajandi esimese poole hoonestusele on iseloomulikud ühe täiskorrusega majad, mis paiknevad tänava suhtes nii esi- kui ka otsafassaadiga ning millel on rõhtlaudis, kõrge viilkatus ning võrdlemisi väiksed aknad. Alates 19. sajandi teisest poolest kuni 1920ndate keskpaigani püstitati Supilinnas lisaks ühekorruselistele majadele palju kahekorruselisi, keskse trepikojaga, kõrge või keskmise viilkatusega üürimaju. Sellise hoonestusviisi kõige ühtlasem näide on Lepiku tänava majad.

Alates 1920ndate teisest poolest hakati püstitama modernistlikke, nn Tähtvere funktsionalismi stiilis kahekorruselisi, madala kelpkatusega krohvitud korterelamuid. Oma sõnumilt ja vormikeelelt eristuvad need selgelt eelnenud ehitustraditsioonist. Sellise stiiliga elamud  paiknevad enamasti üksikult traditsioonilise hoonestuse vahel, erandiks on Tähtvere tänava algus.

Eespool nimetatud 19. sajandi ühekorruselise hoonestusega haakuvad hästi hilisemad, peamiselt kuni 1950ndate lõpuni ehitatud ühekordsed rõhtlaudise ja viilkatusega puiteramud. Tegemist on lihtsa, põhjamaise, väiksemahulise hoonetüübiga, mis on tihti paigutatud kas eesaia taha või krundi keskele. Alates 1960ndatest levima hakanud krohvitud või silikaatviimistlusega eramutel on erinevalt 1950ndateni püstitatud eramajadest modernistlikke detaile nagu väike katusekalle, rõhtaknad ning väike ümaraken sissepääsu juures.

Taaskehtestatud Eesti Vabariigi ajal on Supilinna ehitatud võrdlemisi vähe. Üldiseid suundumusi esile tuues võib hoonestuse poolest Supilinna esindustänavateks lugeda Herne ja Kroonuaia tänavat, kus on suures osas säilinud ajalooline hoonestusstiil.

Supilinna materiaalsed väärtused: hästi säilinud ja omanäoline Tartu ajalooline puitlinnaosa, mis on Eesti linnalises kontekstis ainulaadne; lihtsa ja tagasihoidliku kujundusega keskkond ilma liigsete toretsevate detailideta; eelmodernistlik algupärane hoonestus ehedal kujul; krundistruktuur koos säilinud ajalooliste krundipiiridega; tänavakoridorid koos tänavaruumi ja -elementidega; suur haljasala osakaal ning veealad (Emajõgi ja Supilinna tiik).

Vaata Supilinna miljööala kaardil.

Tutvu Supilinna teemaplaneeringuga.

 

Piirkonna spetsialist:
Romeo Metsallik
kultuuriväärtuste teenistuse juhataja-linnaarheoloog
Romeo.Metsallik@raad.tartu.ee
Tel 736 1250 ja 522 5816
Küüni 5, III korrus, ruum 322
Vastuvõtt E 15–18 ja K 8–10

Fotod: kultuuriväärtuste teenistus
Fotod: kultuuriväärtuste teenistus

Viimati muudetud 30.10.2017