Tammelinn on üks esimesi moodsa aedlinna printsiibil planeeritud aedlinnu Eestis. Ruumikitsikuses linn sai Tamme mõisamaadele laieneda tänu sellele, et asutav kogu otsustas 1919. aastal mõisamaad riigistada. Planeeringut asus koostama tolleaegne linnaarhitekt Arved Eichhorn. Tema surma järel 1922. aastal tegi planeeringu arhitekt Edgar Johan Kuusik. Planeering valmis 1923. aastal. Tammelinnale aedlinnaliku iseloomu kindlustamiseks kehtestas Tartu linnavolikogu 1932. aastal määruse (Tartu Tamme, Ropka ja Tähtvere linnaosade ehituste erimäärused. RT 1932, nr 59), mis sätestas ehitamisele üksikasjalised nõuded.
Linnaosa vanim tänav on Riia tänav, mis on ajalooline Tartu-Riia maantee. Üks vanemaid tänavaid on ka Suur kaar (ei jää miljööalale), mis ühendas linnaümbruse mõisaid. Tammelinna planeeringut iseloomustab Tamme staadionilt algav tsentraalse teljena jooksev ja tollase linnapiirini kulgenud Tamme puiestee, mida lõikab kolm kaarjat tänavat (Väike, Kesk ja Suur kaar). Kaarjad tänavad olid 20. sajandi aedlinnaidee iseloomulik element, mis Tammelinna puhul on seatud raudtee ja raudteeäärse Raudtee tänavaga vastupidisesse kaarde.
Tammelinna planeeringut iseloomustavad suured rikkalikult haljastatud krundid ja väike hoonestustihedus. Tammelinna miljööväärtusega hoonestusala kruntide algne suurus ja kuju on hästi säilinud. Majad paiknevad tänavast veidi eemal, määruse järgi tänavast 5,35 m kaugusel ning on tänavast eraldatud iluaiaga. Lisaks ühepereelamutele nähti Riia tänava ja Tamme puiestee vahelisel alal ette ka korterelamuid. Tegelikult ehitati neid mõnevõrra ka mujale, kandes välimuselt enamasti siiski ühepereelamu iseloomu (kahekorruseline elamu, mille kummalgi korrusel on üks korter), kuid oli ka trepikoja ning rohkema korteritega elamuid. Vältimaks väikeste majade ja korterite ehitamist, pidi ühekorruselise elamu põhipind olema 65‒150 m2, kahekorruselise põhipind vähemalt 80 m2 ning korterid vähemalt 45 m2.
Kuigi Tammelinna planeeringu eesmärk oli abihoonetest (kuurid, loomapidamishooned) risustamata villalik aedlinn, ehitati juba alguskümnenditel ka abihooneid. 1932. aasta määrus lubab ehitada krundile ühe abihoone, mis asub tänavast vähemalt 12 m eemal. Määruse järgi võib abihoone olla ainult ühekorruseline ega tohi ületada ⅔ elamu pindalast. Abihoone ehitamine krundi piirile ja sellest tuleneva tulemüüri ehitamine oli lubatud ainult siis, kui naabrid ehitavad kõrvalhooned samal ajal ning sama laiuse ja kõrgusega. Määrusest tulenevalt on Tammelinnale iseloomulik, et abihooned paiknevad vahetult maja taga või ulatub osa abihoonest maja kõrvale, suurem osa maja taha. Abihoone asub harva päris krundi piiril. Enamasti paikneb kõrvalhoone otsaga tänava poole, harvem tänavaga paralleelselt. Suure krundi tagumine osa on ilma ehitisteta.
Tammelinna miljööväärtusega hoonestusala majad on ehitatud valdavalt 1920.‒1930. aastatel. Vanemad majad esindavad stiililt juugendit ja heimatstiili. Seda leidub rohkem ja esinduslikumal kujul Elva tänaval, Väike kaare tänaval ja Tamme puiesteel. 1930. aastatel tuli ajastule iseloomulikult kasutusele funktsionalism, mida leidub rohkem Tamme puiesteel ja Väike kaare tänaval. Sõjajärgsete majade seas domineerivad esimestel kümnenditel kõrge viilkatusega traditsionalistlikud hooned, hiljem madala kelpkatuse või lamekatusega modernistlikud hooned.
Majad on ühe- kuni kolmekorruselised, millest ülemine korrus on katusealune ärklikorrus. Hooned on viimistletud kas krohviga või laudisega. Puudub valitsev katusetüüp, enamlevinud on kelp-, viil- ja mansardkatus. Määruse järgi pidi plekiga kaetavate katuste kalle olema alla 20° ja kiviga kaetavate katuste kalle üle 45°. Katusekattematerjalina ei tohtinud kasutada tõrvapappi ja muud musta värvi katust ainult siis, kui selle kalle oli alla 20°. Seega sooviti määrusega vältida agulile iseloomulikku muljet. Miljööalale annavad iseloomu ja eripära kõrged katused, mille kalle võib olla ka üle 50°, jäädes keskmiselt 45‒50° vahele. Paljud majad ja katused on keerulise konfiguratsiooniga. Omaette grupi moodustavad funktsionalismist lähtuvad 1930. aastatel ja pärast II maailmasõda ehitatud majad, millel on enamasti madal kelpkatus, mille kalle on 15‒25°. Võrdselt esineb kivi- ja valtsplekk-katust.
Määruse järgi tuli krundi ja tänava vahele püstitada 1‒1,25 m kõrgune piire või hekk, keelatud oli plank ja okastraadist piire.
Vaata Tammelinna miljööala kaardil
Piirkonna spetsialist:
Pille Vilgota
miljööväärtuste peaspetsialist
[email protected]
Tel 736 2085, 525 9213
Küüni tn 5, III korrus, ruum 320
E 15–18
K 8–10
