Text size

Line spacing

Contrast

Placeholder Placeholder
Background image
For visually impaired

News

Urmas Klaasi kõne Eesti Vabariigi 102. aastapäeva aktusel

linnapea Urmas Klaas Foto: Jaak Nilson

22 February / Tartu linnapea Urmas Klaasi kõne Eesti Vabariigi 102. aastapäeva aktusel Eesti Rahva Muuseumis 22. veebruaril 2020.

Tartu linnapea Urmas Klaasi kõne Eesti Vabariigi 102. aastapäeval Eesti Rahva Muuseumis 22. veebruaril 2020. a

Austatud Eesti Vabariigi peaminister, ministrid,
Tartu aukodanikud ja aumärkide kavalerid, daamid ja härrad!

Mul on suur rõõm näha täna siin Eesti Rahva Muuseumis, Eesti Vabariigi aastapäeva kontsertaktusel, nii väärikat ja nii lähedast publikut, Tartuga üheshingavat peret.

Vaid mõne aastaga on sellest hoonest siin saanud meid ühendav kodu Tartu linna südames. Oskar Kallase, Jakob Hurda ja nende kaasteeliste ideed rajada Eesti Rahva Muuseum juhtis ühine mõte: hoida oma rahva mälu ja kindlustada Eesti rahva pärandi ellujäämine. Eesti Rahva Muuseumisse on koondatud ühe rahvakillu ellujäämise kunst.

Eelmise aasta augustis, mil rahvusvaheline žürii andis Tartule õiguse olla 2024. aastal Euroopa kultuuripealinn, sai Tartu lisaks kohustusele korraldada nelja aasta pärast maailma kõnetav suurpidu ka mõttelise ajaraami, mille vältel peame enda jaoks, aga ka kümnete tuhandete külaliste jaoks selgeks mõtlema Euroopa kultuuripealinnaks olemise juhtidee – ellujäämise kunstid.

Tartu aukodanik ja kirjandusteadlane Rutt Hinrikus ütles talle määratud kultuuri elutööpreemiast rääkides, et tema "unistuseks on teha Eesti rahvast seesugune mosaiik, kus saab lahti teha kui mitte miljon, siis 900 000 väikest aknakest – nii nagu jõulušokolaadil. Iga aknakese taga on üks inimene,  üks elulugu, üks saatus ja maailmanägemine".

See on vägev tartulik unistus. Samadel radadel unistab ja tegutseb ka meie teine aukodanik, Eesti teaduspreemia laureaat professor Andres Metspalu, kelle unistuseks on avada igale eestlasele oma geenivaramu aknake. Võimalik, et meie seas istub keegi kolmas, kes unistab elu- ja geenilugude ühendamisest. Või millestki veel vägevamast, mis omakorda on ju kõige ehtsam ellujäämise kunstidega tegelemine – luua midagi, mis aitab me rahval hoida end vaimult suurena ning samas ulatades käsi tulevikule.

Head kuulajad,

Lubage mul Tartu kui tulevase Euroopa kultuuripealinna teemal veidi pikemalt peatuda. Euroopa kultuuripealinnana oleme valinud endale kolm teemaliini: esiteks – elu ja keskkond, teiseks – inimene ja oskused ning kolmandaks – omapära ja Euroopa. Need teemad raamivad meie igapäevast maailmanägemist niikuinii, kuid tõstes neid kultuuripealinna ideeliinideks, saame veelgi enam uskuda, et loodust ja inimest hoidvas kultuuriruumis sünnivad inimsuhted, mis võivad paljusid pingeid maandada – olgu need siis virtuaal- ja meediamüras teravnenud ilmavaatelised pinged või kultuuridevahelised hirmud. 

Kultuuripealinna programmi esitatud ideed hakkavad peagi end kui kevadised pungad paotama ja neist õitest omakorda saab koguda uut inspiratsiooni. Aastal 2024 on see päris õitsemise ja viljade noppimise aasta. Meie valitud teemaliinid ja kavandatud projektid seovad kunste, loodushoidu ja inimeseks jäämist nii, et see kõnetab kogu 21. sajandi Euroopat.

Euroopa kultuuripealinna kontseptsioon sündis sadade vestlusringide ja arutelude põhjal. Nõnda kavatseb Tartu ka edasi tegutseda, et kõnetada nii põliseid tartlasi kui ka kõiki siin õppivaid ja elavaid peresid ning kogukondi.

Ajal, mil Euroopas ja maailmas süveneb põlvkondade-vaheline lõhe, on Tartul suurepärane võimalus leida see tõmme kogukondade ja põlvkondade vahel, mis loob uusi kunste, ühistegevusi ja oskusi, toob siia inimesi üle terve Eesti ja maailma.

Head sõbrad,

Tartlaste jaoks on linnaruum ja elukeskkond väga tähtsad. Läinud suvel startinud ja eelmise aasta Tartu aasta teoks kroonitud rattaringlus tõmbas linna sõna otseses mõttes käima – mitte et me seni seisnud oleksime. Sellel aastal veelgi laienev rattaringlus on toonud Tartusse olulise mõttelaadi muutuse ja veelgi olulisema keskkonnasäästlikkuse. Tartu aukodanik Hando Runnel on kirjutanud: "Muuda ennast, muutub maailm, mitte palju küll, kuid siiski sinu enda jagu." Julgen öelda, et Tartu on rattaringluse loomisega linna ja tartlast palju muutnud. Ma ei imesta, kui ka tänaste piduliste hulgas on neid, kes tulid ja lähevad siit rattaringluse ratastega?

Tartul on visioon jalakäijaid eelistavast ja uusi linnavaateid pakkuvast linnaruumist: soovime tihendada kesklinna elukeskkonda, tuua siia võimalikult palju uusi teenuseid, väikseid linnaparke, kergliiklusteid, head arhitektuuri ja kultuuri. Kuid eelkõige tahame selliste sammudega öelda, et linn algab südamest ja sealt, kus on meie tuiksooned, keskpunktid ja akadeemilise riigi jooned. Linnaruum läheb tartlastele korda, sest kodu peab korras olema.

Üha enam valitakse Tartut oma kodulinnaks just hea elukeskkonna, peresõbralikkuse ja aktiivsete tegevuste rohkuse tõttu. Me oleme juba ammu kasvanud väikesest puust linnast ägedaks ja moodsaks. Ma ei näe selle hoo raugemist. Mainekal rahvusvahelisel konkursil LivCom Awards tunnistati Tartu linna elukeskkond üheks maailma parimaks. Tartu on vaieldamatult hea elukeskkonnaga linn. Seda tunnevad nii tartlased kui märgatakse kaugemal. 

Järjest rohkem paistab Tartu silma kui tark ja ettevõtlik linn. Hiljuti lõppenud ärifestival sTARTUp Day tõestas end taas kui kogu maailma ühendavat tarka festivali, kus kohtub kõige ärksam ja uuenduslikum mõte, millest Tartugi oma linna heaks käekäiguks ideid leiab. Uued ärimudelid, ärid ja mõttekeskused armastavad üha enam inspireerivaid ja kiiresti toimivaid  linnakeskkondi. Selliseid nagu Tartu.

Meie ümber on mitmed põlvkonnad, kes näevad üha enam oma koduna just loodushoidlikku linnaruumi. Linna kui kodu, mis õpetab päriselus vajalikke oskusi, aitab hoida ja taastada tervist nii vaimus kui ka kehas. Me seisame selle eest, et tartlased ja lõunaeestlased elaksid aktiivselt ja kannaksid hoolt nii oma füüsilise kui ka vaimse tervise eest; et kultuurisündmused oleksid ligipääsetavad ka neile, kes praegu on eemale jäänud; et elanikud osaleksid aktiivselt oma piirkonna elu kujundamises ja et meie kultuurikorraldusse oleksid kaasatud eri kultuuritaustaga inimesi. Teekond Euroopa kultuuripealinna tiitliaastani, ja eriti just see aasta, olgu kantud lootusest, et peatuks üksteisest võõrandumine, aga ka inimsust kujundanud kunstidest, et meie vahele tekiks rohkem märkamist, suhtlemist ja koostööd. Et meil oleks silmapiirid südame kõrgusel.

Tartu ülikooli rektor Toomas Asser küsis hiljuti akadeemiliste organisatsioonide kõnekoosolekul üliõpilastelt: "Kes teist on valmis pardale hüppama ja jätkama tööd, mida oleme rahvusülikoolis Eesti ühiskonna teenimiseks seni teinud? Ja kui teile tundub, et kohe praegu ei ole te selleks valmis, siis mida peaks ülikool ja valitsus ära tegema, et teis tekiks soov saada Eesti elu eestvedajaks?" Mulle tundub, et see ei ole küsimus ja ettepanek mitte üksnes ühe ülikooli üliõpilastele ja akadeemilisele perele, vaid kõikidele Tartus õppivatele noortele, aga ka kõigile meie linnakodanikele. Ja kui austatud rektor lubab, siis laenan seda sama küsimust ka Tartu huvides ja mitte ainult üliõpilastele otsa vaadates: mida peaks linn ja valitsus nüüd ja kohe ära tegema, et teis tekiks soov saada Tartu elu eestvedajaks? Ma usun, et Tartu ülikooli kõrge koht maailmaülikoolide edetabelis on kohustuseks ka Tartule, väljakutseks meile kõigile.

Läinud nädala Sirp nimetab Tartu ülikooli Delta õppehoonet uueks ülikooli täheks, mille rajamine kesklinna on ainuõige, sest sellega astuti dialoogi üle jõe asuva ülikooli ajaloolise ansambliga ja tõsteti piirkonna ruumikvaliteeti. See on esmaklassiline hoone, kus on üheskoos sünergiat loovad ja targa Tartu eest seisvad inimesed. Eesti digikultuuriaasta on saanud Delta avamise näol vägeva alguse. Seal sündiv on oluliseks osaks Euroopa kultuuripealinna teekonnal – leida lahendusi Eesti kui hooliva ja keskkonnateadliku riigi kontseptsioonile. Olgu Tartu nende lahenduste leidmisel väravaks.

Head kuulajad,

Tartu saab oma vastuseid ellujäämise kunstidele meie pikast aja- ja kultuuriloost. Mis on see, mis on andnud Vanemuise teatrile 150 aasta pikkuse eluõiguse ja ajas kestmise, aegade-ülese tungi ja tormi, mis on meieni toonud sadu ja tuhandeid lavastusi ja kontserte, emotsioone ja ovatsioone, otsinguid ja uuendusi? Või kas on meie ellujäämise päris algused hoopis Õpetatud Eesti Seltsi radadel, Faehlmanni ja Kreutzwaldi otsingutel, Jannseni pürgimustes Eesti ajakirjanduse ja laulupidude sünnihetkedel? Rääkimata ülikooli 388-aastasest ja ülikooli kliinikumi enam kui 200-aastasest loost. Rahvusatlased, Eesti muinasjuttudele pühendatud näitused, rahvusülikooli kontserdid ja näitused, suure lugupidamisega peetud Tartu laulupeod ja Jaan Tõnissoni monograafiad ei sünni tühjast kohast, niisama ja äkki – need sirutavad ennast välja meie rahvusülikooli, muuseumite ja akadeemiliste institutsioonide kasvulavalt, juurestikust, Eesti kultuurist. Meie inimeste ja kogukondade ühistööna.

Tartu ei pea hakkama ellujäämise kunste välja mõtlema, sest ellujäämist oleme me ise õppinud aastasadade jooksul nägema ja ära tundma. Nüüd on aeg anda sellele uus kuub või mõni veel moodsam riideese. Eks ikka selleks, et kõnetada ja muuta selle sõnumiga iseendid ja maailma. See on ellujäämise kunst.

Head Eesti Vabariigi aastapäeva!
Elagu Eesti!
Elagu Tartu!

Last changed 25.02.2020