Elektriteatri filmiprogramm toob kokku Georg Otsa ja Toshirō Mifune

Tartu Elektriteatri pressiteade

5 March / Tartu Elektriteatris toimub 21. märtsist 1. aprillini retrospektiiv "Mister X & samurai".

Retrospektiiviga tähistatakse 100 aasta möödumist laulja Georg Otsa ja näitleja Toshirō Mifune sünnist. Neljal õhtul jõuab kinolinale kuus filmi. Kahe kinoseansi eel aitavad ekraanil toimuvat paremini mõista semiootik Mihhail Lotman ja ajaloolane David Vseviov.

Retrospektiiv on pühendatud neile kahele 1920. aasta kevadel Euraasia eri otstes, teineteisest enam kui 6000 kilomeetri kaugusel sündinud poisslapsele, kelle saatuseks oli saada artistideks, keda armastasid ja jumaldasid miljonid. 21. märtsil tuli Petrogradis, Nõukogude Venemaal ilmale Georg Ots ja 1. aprillil sündis Qingdaos, Hiinas Toshirō Mifune.

Miks panna ühisesse programmi need kaks meest, kelle elu- ja loometeed olid nii erinevad? “Mõlemad sündisid kodumaast eemal ja nende saatuse kujunemisel mängis olulist rolli Teine maailmasõda, mis viis mehed mõneti juhuse kaudu suure publiku ette,” sõnas Elektriteatris filmiprogrammi koostanud Siim Angerpikk. Tema hinnangul oli nii Otsa kui Mifune roll oma riigi viimisel laia maailma märkimisväärne.

Georg Otsa filmirollide nimekiri ei ole pikk, ent sisaldab siiski üht-teist tähelepanuväärset, osutab filmiprogrammi kuraator. Tänaseks selgelt propagandafilmina käsitletav “Valgus Koordis” (1951) oli Eesti esimene värvifilm. Operettfilm “Mister X” (1958) tegi Georg Otsa tuntuks üle terve suure Nõukogude Liidu. Tuntud ooperilavastaja Dmitri Bertman on öelnud: “Iga nõukogude ajal elanud inimese jaoks on Georg Ots veetleva näitleja võrdkuju, kellesse armusid kõik pealtvaatajad, kohe ja igaveseks.”

Jaan Krossi suurteos “Kolme katku vahel” ei oleks võib-olla ilmavalgust näinudki, kui poleks olnud pakkumist kirjutada Eesti ajaloo aineline filmistsenaarium. Virve Aruoja film valmis 1970.aastal. “Et peaosa valiti mängima just Georg Ots, näitab tema võimekust draamanäitlejana,” leiab Angerpikk.

Ent peaaegu samal ajal sai üle maailma tuntuks näitleja, kelle eeskujuta oleksid tänased filmikangelased ilmselt hoopis teistsugused. Toshirō Mifune koostöö režissöör Akira Kurosawaga oli filmiajaloo kõige viljakamaid kooslusi, mille tulemusena sündis ridamisi filmiklassikaks saanud teoseid. Kurosawa jaoks kehastas ta annet, milletaolist Jaapani kino ei olnud varem näinud. Kurosawa pikaaegse assistendi Teruyo Nogami sõnul poleks ilma Mifuneta paljud Kurosawa filmid teoks saanudki. Mifune mängis ühtekokku 16 Kurosawa filmis.

“Ämblikuvõrguloss” ühendab klassikalise Euroopa tragöödia (Shakespeare’i “Macbeth”) nō-teatri elementidega, nii et tekib ainulaadne ja unustamatu teos. Seda peetakse parimate Shakespeare’i ekraniseeringute hulka kuuluvaks, samal ajal on tegemist täiemõõdulise samuraifilmiga. Kurosawa „Rashomon“ kuulub kinoajaloo olulisemate linateoste hulka, mis on avaldanud aastakümnete jooksul mõju lugematutele hiljem tehtud filmidele. “Rashomoni” võit Veneetsia filmifestivalil avas tee läände ka teistele Jaapani filmitegijatele ning Aasia kinokunstile laiemalt.

Esimeste Bondi-filmide lavastaja Terence Young’i „Punane päike“ pärineb aga ajast, mil samuraifilmide populaarsus oli oma lae saavutanud ning ka läänemaised kommertsfilmid püüdsid vägevaid jaapani sõdalasi enda toodangusse lõimida. 1971. aastal tehtud vestern, milles kohtuvad Metsiku Lääne püstolikangelased ja Jaapani samurai – tundub esmapilgul absurdne, ent film mõjub üllatavalt veenvalt. Toshirō Mifune oli seejuures üks esimesi filmi kinnitatud osalisi.

Filmides näeme Mifune kehastuses kolme üsna erinevat samuraikultuuri esindajat – võimuiha tõttu mõrvateele asunud klannipealikku, kirglikku ja hullumeelset teeröövlit ning kaduvat eetikat ja väärtusi kandvat meelekindlat ihukaitsjat. ”Ükski neist filmidest poleks sellisena sündinud ilma Toshirō Mifune jõulise andeta,” rõhutab Angerpikk. “Noored, andekad ja hea väljanägemisega Georg Ots ja Toshiro Mifune andsid oma näo mitte ainult enda kehastatud tegelastele, vaid ka enda ajastule laiemalt. See on kaalukas põhjus, miks neid filme ikka ja jälle suurelt ekraanilt vaadata.”

Kõik retrospektiivi "Mister X & Samurai" kuuluvad filmid linastuvad Elektriteatris eestikeelsete subtiitritega. Piletid hinnaga 5,5 eurot on saadaval Tartu Elektriteatri kodulehel (www.elektriteater.ee).

Kinolinastused toimuvad Elektriteatris aadressil Jakobi 1, Tartu. Kino asub 160-aastases TÜ endises kirikus (aadressil Jakobi 1). Programmi toetab Eesti Kultuurkapital.

Fakte Otsa ja Mifune kohta:

Autor: Siim Angerpikk

Eesti tuntuim laulja Georg Ots (1920 –1975) sündis Petrogradis ja õppis pärast Tallinna Prantsuse Lütseumi lõpetamist Tondi sõjakoolis ning teenis lühikest aega Eesti merejõududes. Ta jõudis astuda Tallinna Polütehnilisse Instituuti, et saada inseneriks. Õpingutele tegi aga lõpu Teise maailmasõja algus ning Punaarmeesse värbamine. Noormees avastas end muusikuna sõjapäevil Jaroslavlis. Sõja järel algasid õpingud Tallinna konservatooriumis. Pärast kooli lõpetamist sai Georg Otsast Estonia teatri hinnatuim solist. Erakordne anne ja pühendumus tegid temast tähe vähemalt ühel kuuendikul planeedist. Muusikalavade kõrval jõudis ta oma annet avada ka kinolinal.

Toshiro Mifune sündis Jaapani misjonäride pojana Hiinas ning jõudis kodumaale alles 21-aastaselt, kui ta värvati 1939. aastal keiserlikku sõjaväkke ning kus ta teenis Teise maailmasõja ajal aerofotograafia üksuses. Kui sõbrad saatsid ta foto ja avalduse Toho stuudio “uute nägude” talendikonkursile, osales ta proovivõtetel ning osutus üheks valituks enam kui 4000 kandidaadi seast. Mees, kes ei soovinud saada näitlejaks, mängis kokku 126 filmis ja temast sai rahvusvaheliselt tuntuim Jaapani filminäitleja.

Filmiprogrammi ajakava:

21.märtsil*

kell 18:00 „Mister X“ (1958)

Piletid: elektriteater.ee/filmid/mister-x

*Georg Otsa sünniaastapäev

22.märtsil

kell 17:00 „Ämblikuvõrguloss“ (1957), millele järgneb Mihhail Lotmani loeng

Piletid: elektriteater.ee/filmid/amblikuvorguloss

26.märtsil

kell 18.30 „Kolme katku vahel“ (1970)

Piletid: elektriteater.ee/filmid/kolme-katku-vahel

kell 21.00 „Punane päike“ (1971)