Raamat seiklusrohketest uurimisretkedest Vepsamaale
Eesti Rahva Muuseumi pressiteade
6 декабря / “Ekspeditsioonid läänemeresoome muinasmaale. Eesti etnograafide vepsa välitööde päevikud 1962-1969” on elav sissevaade vepsalaste argipäeva ning tolleaegsete uurijate töösse ja olmesse.
Raamatu koostaja on Eesti Rahva Muuseumi teadur Indrek Jääts.
1960. aastail hakkasid Eesti etnograafid taas hõimurahvaid uurima, esimesena võeti luubi alla vepsalased. Ligipääs põhjavepsa küladesse oli võrdlemisi hea, kesk- ja eriti lõunavepsa ala ühendus muu maailmaga aga väga kehv, küladevahelistest teedest rääkimata. Kuidas siis kohale jõuti? Lisaks rongidele ja bussidele kasutati hobuseid, paate ja külgkorviga mootorratast ning muidugi tuli pikki vahemaid käia ka jalgsi. 1966. aasta ekspeditsiooni algust kirjeldab etnograaf Aleksei Peterson nõnda: „Mootorratas on viimasel ajal palju streikinud, kord ei töötanud käivitamisvänt, enne seda aga purunes silinder, vaatamata kapitaalremondile, mis tehti Tallinnas talvel, on ratas halvas korras. Miks sõidame siiski rattaga? Auto sisse ei lähe – s.t. auto ei läbi neid teid. Peaks olema 4 veorattaga, kuid seda ei saa. Minna jala? Kuid meil on vajalik filmiaparatuur kaasas – seda juba seljaga ei tassi.“
Külades elasid uurijad enamasti koolimajades või nende juurde kuuluvates abihoonetes, aga ööbiti ka inimeste pool kodus või tühjalt seisvates majades. Olmetingimused selgusid tavaliselt alles kohapeal. Üht ööbimispaika 1963. aastast kirjeldab etnograaf Aino Voolmaa nõnda: „Seejärel tulime tagasi koolimajja, saime allkirja vastu voodid, madratsid, tekid ja padjad – ning loendamatu arvu lutikaid. Viimaste eest polnud tarvis allkirja anda.“
Eesti rahvateadlasi köitis vepsa kolkakülades säilinud arhailisus – seal osati veel alet põletada, kootidega reht peksta, ahjus vihelda ja haabjaid valmistada. Seda kõike oli vaja teaduse tarvis jäädvustada! Alati kõike siiski pildile püüda ei õnnestunud, sest külarahvas oli algul sageli umbusklik ja võõristav: „Küla juures nägime kartulipanijaid harkadraga, tahtsime pildistada, kuid kündja peitis end mäe taha ja varsti tuli üks naine teiste saatel kurjustama, et te olete vist ameeriklased, uitate ringi, tulge tööle,“ kirjutab etnograaf Ants Viires 1965. aasta uurimisretke päevikus. Vahvaid kirjeldusi on raamatus omajagu, näiteks samast ekspeditsioonist on Viires üles märkinud järgmist: „Hommikul kell 9 väljasõit troitsat vaatama Peluši surnuaiale. /--/. Surnuaias rahvas juba haudadel söömas-joomas. Muide, mõned panid risti peale tükikese toitu, ilmselt ohvriks esivanemaile. Nägin ise raasu vahvlit. Peterson oli näinud tükki pirukat, mille koer ära sõi.“
Raamat on rikkalikult illustreeritud ekspeditsioonidel tehtud fotode ja joonistega ning sisaldab pilte ka Vepsamaalt kogutud esemetest. Sissejuhatav artikkel aitab selle kõik laiemasse teadusajaloolisse konteksti panna. Trükise saab soetada ERMi muuseumipoest, sh muuseumi e-poest, samuti hästivarustatud raamatupoodidest üle Eesti.
Последнее изменение 06.12.2019