Tartu vanalinna muinsuskaitseala ja kaitsevöönd
Tartu vanalinna all‐linn on võrdlemisi korrapärase tänavavõrguga, perimetraalselt hoonestatud ühe‐ kuni neljakorruseliste majadega ala, mille funktsionaalne kese on Raekoja plats vanalinna lõunaosas.
Muinsuskaitsealale kuuluv Toomemägi on suuresti pargiala koos keskaegse Toomkiriku varemete ja 19. sajandil ehitatud ülikooli hoonetega. Kroonuaia tänava ääres, Jakobi mäe piirkonnas ja Toomemäe tagusel asub 19. sajandil ehitatud vanalinna laiendus väljaspool keskaegset linnamüüri. Jakobi mäe ja Tähtvere tänava alguse ning peaaegu kogu Supilinna ala koos Toometagusega kuni Veski tänavani oli tõenäoliselt linnasarase (linnasaras – linnakogukonna ühine maavaldus) osa juba keskajal, kuid Veski tänava parempoolne osa liideti linnaga 19. sajandil. Vanalinna kaitsevöönd on põhja‐ ja lääneosas hoonestatud ning ida‐ (Emajõe vasak kallas) ja kaguosas (Ülikooli, Vanemuise, W. Struve ja Kitsa tänava kvartal) suures osas hoonestamata.
Tartu ajalugu ulatub eelajaloolisesse aega, kui Emajõe ületuskohas (praeguse Laia ja Vene tänava kohtumispaigas) tekkis asustus. Oletatavasti rajati kaitselinnus ja selle äärne püsiasula Toomemäele I aastatuhande teises pooles. Kirjalikes allikates on Tartut esimest korda mainitud aastal 1030, kui Tarbatu linnuse vallutas vene vürst Jaroslav Tark. Pärast ristisõdijate vallutust 13. sajandil kujundati Tartust keskaegse piiskopiriigi keskus, mis oli Riia ja Tallinna kõrval Vana‐Liivimaa olulisemaid keskusi. Tartu koosnes Toomemäe neemikul asuvast kindlustatud piiskopilossist (koos eeslinnusega), ühtse linnamüüriga ümbritsetud ülejäänud Toomemäe alast (koos Toomkirikuga ja Toomemäe hoonestusega) ning all‐linnast.
16. sajandi keskpaigast 18. sajandi alguseni valitses Tartut peale piiskopliku võimu ka Vene, Poola ja Rootsi võim. Rootsi võimu ajal 1632. aastal avati Tartus ülikool. Tartu sai tugevasti kannatada nii Liivi sõjas 16. sajandil, vahepealsetes vallutustes 17. sajandil kui ka Põhjasõjas 17. sajandi lõpus ja 18. sajandi algul. Põhjasõjas hävinesid peaaegu täielikult Tartu linnamüür ja selle tornid (muldkindlustusi ei jõutudki täielikult välja ehitada) ning pea kogu hoonestus. Keskaegsest hoonestusest on mahuliselt säilinud vaid restaureeritud Jaani kirik, Jaani 20 elamu (kunagine ait, nn Peetri maja) ja Toomkiriku varemed, millele lisanduvad loetud arv hooneosi hilisemate hoonete koosseisus. Viimastel aastatel konserveeritud ja ennistatud Jaani kiriku hoone on sõdades hävinud arhitektuurimälestistest kahtlemata väärikaim, seda nii omamaises kui ka rahvusvahelises mõõtmes.
Tänapäevane tänavate struktuur pärineb suures osas 17. ja 18. sajandist. Pärast 1775. aasta suurtulekahju kinnistusid keerukama keskaegse tänavavõrgu asemele rajatud sirgemad ja laiemad tänavakoridorid, mis aga üldjoontes järgisid keskaegseid tänavaid. Tol ajal valitsenud barokset, hiljem klassitsistlikku linnaehitust iseloomustavad tänavaäärne kohustuslik ehitusjoon (mis iseloomustab ka keskaegset linnaehitust), tänavate sirgjoonelisus, teljelisus ja sümmeetrilisus ning hoonestuse mahuline ja arhitektuurne ühtsus vähemalt ühes ehitusetapis. Rajati ka suursuguseid klassitsistlikke ansambleid ja üksikehitisi.
Suure tõuke linna arengule andis 1802. aastal taasavatud Tartu ülikool. Tööstuse levikule 19. sajandil (eriti sajandi teises pooles) ja raudtee ehitusele 1876. aastal järgnes tugev majanduskasv, millega intensiivistus ka ehitustegevus. Siiski toimis Tartu kuni 20. sajandini eelkõige kaubanduslinnana ja laatade toimumiskohana, kus suurtööstuse alla kuulus eelkõige toiduainete töötlemine (õlle valmistamine).
18. ja 19. sajandi silmapaistvamad ehitised on Tartu raekoda (ehitati aastatel 1782–1789), Kivisild (ehitati aastatel 1784–1785, hävis II maailmasõjas), ülikooli peahoone (ehitati aastatel 1803–1809) jt ülikoolihooned. Tartu vanalinna tänapäevane hoonestus pärineb enamjaolt 18. sajandi viimasest veerandist ja 19. sajandist. 1944. aastal purustati enamik Raekoja platsi lõunakülje hoonetest, nende asemele ehitati 1950. aastate algul stalinistlikus stiilis majad. Alles jäi vaid paar maja varasemast ajast.
Vanalinna tooniandvad hooned on rajatud klassitsistlikus ja hilisklassitsistlikus stiilis või neo‐stiilseina ning need on koos hariduskeskuse kuvandiga andnud Tartule Saksa vanima ülikoolilinna Heidelbergi eeskujul hüüdnime Emajõe Ateena. Muinsuskaitseala hoonestust on täiendatud ka 20. ja 21. sajandil, seda eriti Raekoja platsist lõuna pool.
Tartu vanalinna muinsuskaitseala loomise ideestik oli loogiliseks jätkuks Tallinna vanalinna kaitseala loomisele 1966. aastal. Järgmisena hakati Eesti linnade kaitsealasid looma aastal 1973, mil Tartus sai korrata sama skeemi nagu Tallinnas. Kaitse alla võeti keskajal linnamüüriga piiratud ala koos seda ümbritsevate bastionide vööndiga, seega Kroonuaia, K. E. von Baeri, Vallikraavi tänava ja Emajõe vaheline ala. 1976. aastal korraldati ilmselt seoses K. E. von Baeri 100. surma-aastapäevaga Veski tänava korrastamise kampaania, mille käigus laiendati kaitseala Veski tänavani. 1990ndatel laiendati ala J. Kuperjanovi ja Kitsa tänavani ning veelgi hiljem lisati sellele ka Jakobi ja Tähtvere tänava vahele jääv sektor kuni Veski tänavat pikendava jooneni. Kaitseala on ümbritsenud kaitsevöönd (varasema nimetusega reguleerimistsoon) u 50 m laiuse ribana kaitsealast, erandiks on J. Kuperjanovi ja Tiigi tänav, kus kaitsevööndit pole (see langeb kokku muinsuskaitseala piiriga). W. Struve, Vanemuise ja Uueturu tänaval kaugeneb kaitsevööndi piir taas kaitseala piirist ning tekib kaitsevööndi ala. Samuti hõlmab kaitsevöönd Ülejõel Narva, Ujula, Kroonuaia tänava ja Emajõe vahelist ala, seda peamiselt arheoloogilise kaitseala vajadustest lähtuvalt.
Vaata vanalinna muinsuskaitseala ja kaitsevööndit kaardil
Tutvu Tartu vanalinna muinsuskaitseala põhimäärusega
Tutvu Tartu muinsuskaitseala kaitsekorraga
Piirkonna spetsialist:
Egle Tamm
Kultuuriväärtuste teenistuse vanemspetsialist
Egle.Tamm@tartu.ee
Tel 736 1326 ja 5800 3749
Küüni 5, III korrus, tuba 320
E 15–18
K 8–10
