|
Tere
Inimesed on siin rubriigis juba aastaid kirjutanud sellest, kuidas jalg- ja tõukeratturid kihutavad täiesti süüdimatult näiteks Kvartali ees inimeste vahel, tekitades ohtlikke olukordi. Tegelikult ei piirdu probleem kaugeltki ainult ühe kaubanduskeskusega – see on laiem linnaprobleem, mis ilmutab end praktiliselt igal pool.
Tartu Linnavalitsuse stiil selliste probleemidega tegelemisel on aga juba tuttav. See meenutab väga talvist lumekoristust: esmalt eiratakse probleemi olemasolu, seejärel viidatakse seadustele, selgitatakse, kuidas tegelikult ei tohi niimoodi sõita, lisatakse juurde, et probleemiga peab tegelema politsei ja lapsevanemad, ning lõpuks räägitakse mõnest järjekordsest sotsiaalmeedia kampaaniast ja üleskutsest üksteist rohkem mõista. Ja muidugi ei saa jätta mainimata ka liikuvusreformi, mille kohaselt tõukeratas on sisuliselt rohepöörde päästerõngas.
Ehk siis – kõik võimalikud asendustegevused peale selle, et päriselt probleemiga tegeleda.
Üks koht Tartu linnas, kus õnnetus lausa hüüab tulles, on Rahu sild. See on sild, kus 50 km/h sõitev linnaliinibuss ja jalakäija on teineteisest eraldatud umbes 10 cm kõrguse äärekiviga. Ja see ongi kogu “turvalahendus”. Sisuliselt liiguvad sõidukid ja jalakäijad samal tasapinnal. Isegi turvapiirde lasi linn pärast asfalteerimist eemaldada.
Samal ajal räägivad poliitikud ja ametnikud väga tõsiste nägudega sellest, kuidas Tartu on jalakäijasõbralik linn ning kõigil peab olema turvaline. Rahu sillal seda turvalisust aga ei ole. Kui jalakäija kõnniteel natuke rohkem sõidutee poole hoiab, siis piisab ühest veidi lähemalt mööduvast bussist ja võibki peegliga piki pead saada. See ei oleks enam ebamugav olukord, vaid täiesti reaalne raske kehavigastuse oht.
Lisaks kihutavad sillal täiesti suvalt kerg- ja jalgratturid inimeste vahelt läbi, ignoreerides nii jalakäijaid kui ka autosid. Seda hoolimata linna poolt paigaldatud märkidest silla otstes. Aga siin ongi võib-olla kogu probleemi tuum: need märgid ei huvita absoluutselt mitte kedagi.
Teie viidatud lahendused – märgid, kampaaniad ja üleskutsed – ei huvita reaalsuses mitte ühtegi kergliikuriga kihutajat. Tõe kriteeriumiks on praktika. Minge mõnel kevadisel päeval Rahu sillale, tehke 15-minutiline paikvaatlus ja lugege kokku, mitu ratturit sõidab inimeste vahelt läbi ning mitu lükkab ratast käe kõrval. Tulemus saab olema üsna valgustav.
Selle probleemiga tuleb tegeleda enne, kui keegi seal sillal raskelt viga saab või koguni surma. Pärast seda on üsna piinlik hakata rääkima, kuidas kunagi pandi märgid ja tehti Facebookis kampaania, kus paluti inimestel ratast käe kõrval lükata.
Paratamatult tekib küsimus: kuidas on võimalik, et linnavalitsus osutub aastaid kestva ja süveneva probleemi lahendamisel nii erakordselt jõuetuks? Süüdimatult inimeste vahel 60 km/h kihutavad tõukerattad ei ole enam ammu mingi haruldane nähtus, vaid täiesti tavaline argipäev. Ometi jätkatakse visalt sama mustrit – pea liiva alla ja selgitades, et linn ei saa midagi teha.
Tegelikult saab. Ja peabki. See ongi linnavalitsuse töö.
Kui see kipub meelest minema, siis võib meenutada Tartu Ülikoolis loetud kursust „Eesti avalik haldus“. Sealt peaks olema võimalik järele vaadata, milline on avaliku võimu roll ja vastutus. See ei seisne maksumaksja raha eest vegeteerimises, vaid probleemide lahendamises.
Teil on nüüd 15 päeva, et ChatGPT mulle vastuse saaks genereerida ning töö tehtuks saaks lugeda. Aga probleemi see ei Rahu sillal ega linna kergliilusteedel ei lahenda.
|
