In English  Suomeksi  Auf Deutsch  По-русски  
Esileht » Üldinfo » Tartu ajalugu


Üldinfo


Kultuur

Tervishoid

Sotsiaalabi

Haridus ja teadus

Äri

Kohalik võim

Turism


Tartu orduajal

Juhime siinkohal teie tähelepanu tõigale, et allpool olev tekst Tartu linnast orduajal on kirjutatud 1927. aastal (koguteos Tartu, artikli autor Otto Freymuth) ning kõnesolevas tekstis leiduvat sõnakasutust ja faktitäpsust tuleks võtta just nimetatud aasta arvust lähtudes.

Tartu linnavalitsuse teabeteenistus



Tartu kuni sakslaste ilmumiseni. Tartu astub ajalukku 1030. aastal, nii siis umbes ühe ja kolmveerand aastasaja võrra enne Riia, esimese saksa linna asutamist Baltimaal. Sel aastal katkestatakse järsult läbikäimine eestlaste ja venelaste vahel, mis, otsustades Vene kroonikate järele, polnud tolle ajani tumestatud ühegi sõjakäigu läbi. Lakooniliselt märgivad vene kroonikad ühtlaselt 6538. aasta kohta Bütsantsi ajaarve järele (järjelikult, täpsalt võttes, 1.III.1030.a. - 28.II.1031.a.): “Sel aastal läks Jaroslav sõjakäigule tšuudide vastu, võitis nad ära ja asutas Jurjevi linna, oma nime järele.” Ristimisel oli ta võtnud omale nimeks Juri. Selle sõjakäigu põhjused jäävad selgusetuks. On avaldatud arvamist, et vahest võitlesid eestlased 1021.a. ühes Polotski vürstiga Novgorodi vastu; siis oleks kõnesolev sõjakäik olnud kättemaksu-sõjakäiguks. Teiselt poolt on väljendust leidnud oletus, et eestlased, tundes oma vabaduse kitsendamist Jaroslavi liidust Rootsiga, ühinesid viimaste vastase, Taani- ning Inglismaa kuninga Knut’iga. Siiski pole jõutud kaugemale oletusist. Kuidas lugu ka oli, igatahes polnud mõjuvõimu laiendamine, eriti just Läänemere suunas, edasipüüdjale ning auahnele vürstile sugugi mitte ebasoovitav; nii võeti ette sõjaretk eestlaste vastu ja asutati, peale ugalaste allaheitmist, toetuspunktina äravõidetud maal linnus (kants) Jurjev, strateegiliselt erakordselt soodus, veeteed kaudu hõlpsasti saavutatav, ainuke kõrgem koht tol korral veel Pärnuni kasutatava veetee ääres, looduslikult otsekui loodud edaspidiste ettevõtete baasiks. Silmanähtavalt oli venelaste võimuvalitsus mõeldud kestvana ja Tartu pidi seda kestvust kindlustama.

Lahtiseks peab jääma küsimus, kas siin juba varemalt oli seisnud eestlaste linnus. Otsustades erakordselt soodsate pinnatingimuste järele tohiks seda tõenäoliseks pidada. Omet võis see vaevalt olla mingisuguseks tähtsaks kindlustatud kohaks, kuna Vene kroonikad, mis venelaste hilisemate sõjakäikude kirjeldamisel suuremalt jaolt kaunis täpselt ära märgivad võidetud kohad nende tõlgenimedega, ei nimeta siin midagi - asjaolu, mis sel puhul tundub ülatavana, kui siin oleks olnud mingi suurem maalinn, mis oleks saanud aluseks uuele kindlustusele. Peale selle peab arvesse võtma, et oletatavad Tartu ümbrusega seotud rahavajutud on nooremate luuletajate kujutluspildid, mis ei põhjene mingisuguseil traditsioonel, kuna vana-aegsed allikad ei anna Tartule mingit erilist tähtsust.

Venelaste valitsemine ei kestnud mitte kaua. 1060.a. sügisel tegi Isjaslav, Jaroslavi poeg, katse laiendada valitsuspiirkonda läände. Tema asus sõjakäigule sossoolide (sossoolidena on mõeldud kas sakslased või saarlased, mis ajaloolasilt veel lõplikult kindlaks tegemata.) maale, keda ikka veel polnud korda läinud sundida lõplikule alistumisele, keda ta aga nüüd kohustas maksma 200 grivnat sõjamaksu. See sõjaandam jääb aga maksmata, sest et vürsti saadikud, kes seda sisse pidid nõudma, minema kihutatakse, ja 1061.a. kevadel tulid sossoolid. ära oodates jõgede lahtiminekut, algasid pealetungimist suurveega veeteed mööda - kroonikad kriipsutavad alla nimelt kevadet, nii et me vaevalt eksime, oletades, et sossoolid, ära oodates jõgede lahtiminekut, algasid pealetungimist suurveega veeteed mööda -, võitsid ära Tartu ümbruse külad, vallutasid Tartu enese, põletasid maha linnuse ning majad ja liikusid, võideldes ja palju kurja tehes, Pihkvani, kus pihkvalased ja novgorodlased nendega lahingusse astusid ja nende edasitungimisele piiri panid; seejuures ulatus mahatapetud venelaste arv 1000-ni. Nii kroonikad. Kui sõnades ??? on mõlemad mõisted esitatud eraldi, siis võib järeldada, et kindlustuse kaitsel oli välja arenenud silmanähtavalt mingi asula.

Kolmekümne-aastase võõra võimu valitsemise järel oli Tartu jälle vaba ja kindlustati uuesti tarvilisel määral. Vaevalt võis küll uskuda, et venelased nii kergesti sellest huvidealast oleksid loobunud. Nüüd algavad nende üle poolteise aastasaja vältavad võistlused eestlastega, mis kestavad vahelduva õnne ja saavutustega, kuni sakslased viimased oma alla heidavad.

1116. aastal Novgorodi ja Pihkva üleskutsel algatatud sõjakäik oli kahtlemata mõeldud ka Tartu vastu, viis aga siiski vaid Otepää vallutamiseni. Tekib mulje, nagu oleks Otepää peale Tartu vabastamist ehitatud selle kaitseks idapoolse naabri vastu; asus ta ju otse kolme järve vahel ja, ehitatuna nagu mingi kitsuse kohale, sulges loomuliku tee, mis siirdus Pihkva piirkonnast läbi soode ja soiste metsade mööda rohkem läbipääsetavaid kõrgustikke. Tartu jäi puutumata, ja kuigi Otepää langes, siis on nähtavasti vastupanu olnud ometi sedavõrd tugev, et venelased taganesid. Viisteistkümmend aastat hiljem - kroonikud märgivad 6638. ja 6639.a., s.o. 1130 või 1131.a., nii siis mitte ühinedes aastaarvus - alustatakse uus sõjakäik, millel on olnud aga nähtavasti sama väikesed tagajärjed, sest peale mõningate üldlausete röövimiste, tapmiste, rüüstamiste ja sõjamaksu kohta ei saa ka kroonika midagi muud teatada. Järgmisel 1131./32.a. talvel katsub vürst Vsevolod Mstislavitš, möödudes Otepääst põhja poolt, uuesti kallale tungida. Kuid kroonika peab tunnistama suurt ebaõnnestumist: Vaigas said venelased 23. jaanuaril lüüa, kandes raskeid kaotusi. Kahe aasta pärast võtab Vsevolod eestlaste vastu uue, seekord tagajärjeka sõjakäigu ette; ta saavutab eesmärgi: 9.II.1133.a. langeb Tartu teist korda venelaste kätte. Kui kaua venelased siin peremehed said olla, on võimatu kindlaks määrata; Vene kroonikad vaikivad sellest täitsa, kui mitte arvesse võtta, et Tartu võidi tagasi võita ühenduses kroonikais mainitava, 1176./77.a. talvel “kogu Eestimaa poolt” kuni Pihkvani ettevõetud sõjaretke ajal, mis venelasilt tunduvaid ohvreid nõudis. Siiski jätab see sõjaretk rohkem röövkäigu mulje, milliseid järgneval ajajärgul ette võtsid mõlemad pooled vahelduva õnnega, ilma et need oleksid viinud venelasi mingisuguse tulemuseni peale sõjasaagi. Igatahes oli Tartu jälle vaba ja jäigi vabaks, välja arvatud lühike vaheaeg 1191./92.a. talvel ka Novgorodi ja Pihkva vägedega leedulaste või eestlaste vastu. Tõesti liikus ta suurte Novgorodi ja Pihkva vägedega ja vallutas 1191./92.a. talvel ka Tartu. Samal ajal laskis ta tuhaks põletada Otepää, olles õigel arusaamisel selle punkti tähtsusest. Sel allaheitmisel ei olnud kuigi pikka kestust. Raske on otsustada, kas Jaroslavil polnud tõesti kavatsust siin pikalt püsida või tundis ta ära selle ettevõtte teostamatuse. Igatahes teatavad kroonikad vaid seda, et ta nõudis sõjaandameid, rüüstas ja laastas maad, et oli võetud arutu hulk vange ja et sõjavägi jõudis tervelt tagasi Novgorodi. Nii oli Tartu küll vallutatud, kuid sama ruttu jälle maha jäetud. Ei tarvitse vist eriti rõhutada, et Otepää uuesti kindlustati.


Tartu vallutamine. Kuid mujalt hakkas Tartut ähvardama suurem hädaoht. Sakslased hakkasid Ida-Baltimaid alla heitma. 1208.a. alustati eestlaste vastu sõjategevus, mis omandas peale lühikest rahuaega 1211.a. üldisema isaloomu. Vallutati Viljandi. 1211./12. a. talvel võtsid sakslased nendega liitunud liivlaste ning lätlaste toetusel ette suurema sõjakäigu läbi Ugandi Põhja-Eestisse. Tartu linnuse leidsid nad kaitsjaist mahajäetuna ja tuleroaks muudetuna eest. Lätlased olid ta juba ühel varemal sõjakäigul maha põletanud, nagu nad ka üldse kogu maa olid laastanud. Peale kolmeaastast rahuaega algasid sakslased 1215.a. sõjategevust uuendatud jõul, nii et aasta teisel poolel alla heideti nii Ugandi- kui Sakalamaa. Üksikasjalisemad teated Tartu tolleaegseist olukorrist puuduvad. Siiski oli tõenäoliselt kindlustusse asetatud vahest küll väikesearvuline Saksa kaitsevägi, sest veel 1221.a. nimetatakse, et Võnnu rüütelvennad ühes oma sugulastega teostasid valitsusvõimu kõigist Ugandi- ja Sakalamaa kantsidest. Ja kuigi venelaste vahelesegamine, kes senini sakslaste õhutusel olid sõdinud eestlaste vastu, nüüd aga, orduvõimu kasvamise kartusel, võitlesid eestlastega käsikäes, viis Otepää tagasivõtmiseni sakslastelt ja ajutise rahuni, missugune asjaolu ühenduses sellest kindlusest loobumisega paljastas väetiiva idasse, kaasa tuues seeläbi sakslaste loobumise Ugandist, ometi takistas Novgorodi sisepoliitiline olukord mõneks ajaks edaspidiseid operatsioone, nii et Tartu jäigi esialgselt Saksa võimusse. Kui venelased 1218.a. ja teistkordselt 1221.a. uuesti sõjategevusse sekka lõid, ei saavutanud nad ühtegi tähelepandavat tulemust, kuna aga kättemaksu-retkist Pihkvamaale osa võtsid isegi ugalased.

Siis aga puhkes 1222.a. Saaremaal tagajärjeks vastuhakkamine taanlasile, mis kandus ka mandrile ja levis siin kiiresti. Tartu väikesearvuline Saksa kaitsevägi sunniti loomulikult silmapilkselt alistuma ja vangistati. Juba sakslaste poolt venelaste vastu ülihästi ehitatud linnus kindlustati veelgi tugevamalt, viskemasinate ja muu sellise relvastuse arvu suurendati rikkalikult. Peagi tulid ka venelased 1223.a. Novgorodist ja Pihkvast appi ja jätsid kindlustusse oma abiväe. Kindlustuses vangistatud ordurüütlid ja kaupmehed anti venelastele üle. Ordu, kes muude sakslaste toetusel silmapilkselt võitlusse asus, hakkas vähehaaval siiski saama seisukorra peremeheks ja võis (1223.a.sügisel) vabastada osa oma väge Tartu piiramiseks, mis jäi aga täiesti tagajärjetuks. Sakslased pidid jälle lahkuma. Veel sama sügisel jõudis Tartusse Novgorodist saadetuna endine Kokenhuseni (Kukanois) vürst Vjatško 200-mehelise täiendava abiväega ja rahasummadega vähem küll eestlaste aitamiseks kui Novgorodi vana kavatsuse huvides, et levitada Tartust kui toetuspunktist valitsusvõimu üle kogu maa. Kindlusväe poolt rõõmsalt tervitatud, näib Vjatško esialgu vaid selleks teotsenud olevat, et ümberkaudseilt mailt makse sisse nõuda ja sel viisil teostada Novgorodilt talle usaldatud võimu.

Kavatsus, asuda Tartu piiramisele peale 1223.a. jõulusid, pidi kõrvale jäetama abiandmise pärast raskes seisukorras viibivaile taanlasile, ja selle asemel asuti Põhja-Eesti allaheitmisele. Kuid peale 1224.a. lihavõtteid kogusid ordurüütlid uue sõjaväe ja asusid Tartu piiramisele. Piiramine kestis viis päeva, kuid jäi täitsa tagajärjetuks. Tartu oli ülihästi kaitstud ja osutus kindlaimaks punktiks maal. Läbirääkimised vürst Vjatškoga tema uues residentsis kindluse vabatahtliku üleandmise üle ei andnud samuti tagajärgi. Siis koondasid sakslased kõik maal leiduvad mehed, ka liivlased ja lätlased, kes aga iganes suutsid sõjariistu kanda. Selle suure sõjaväega algas 15.VIII.1224.a. piiramine. See oli raske ja ähvardas pikale venida. Veel kord pakuti vürstile võimalust takistamatuks lahkumiseks, kui ta kindluse üle annaks. Kuid lootuses Vene abiväe peale polnud ta sellega nõus. Piiramist tuli jätkata. Kaitsjad võitlesid vahvalt kõigi mõeldavate abinõudega, kuni viimaks asuti tormijooksule ja vallutati kindlus. Kindlusväge karistati armutult; üksi eestlasi olevat ligi 1000 maha tapetud, kuigi teadet, et kõik olevat surmatud peale ühe, kes teateviijana Venemaale saadetud, ei tuleks päris sõna-sõnalt võtta. Vürst Vjatško tapeti; Vene abivägi, kes Pihkvast oli teele asumas, ei tarvitsenud enam välja astuda. Tartuga oli langenud viimane eestlaste punkt - kogu maa oli allutatud.


Linna asutamine. Hansa liitu astumine. Tartu edaspidise saatuse üle oleme õige ebarahuldavalt orienteeritud. Oleks vist küll veidi ekslik linna ülesehitamise kohta mingisuguseid järeldusi teha neist asjaoludest, et allaheidetud maade piiskopiks nimetatud Lihula (Leal) piiskop Hermann, Riia piiskopi Alberti vend, kes maade jagamisel omale sai Ugandi ja Sobolitsi maakonna ning osa Vaigat, määras piiskopi asukohaks Tartu, pani kohe ametisse toomkapiitli (nõukogu) ja reisis siis uuesti välismaale. Tõenäolisem paistab vaid see, et aegaviitmata asuti kindlustuse ehitamisele; pole võimalik selgitada, mil määral selles toetuti senisele linnusele, kuigi see asjaolu on iseenesest üsna tõenäoline. Piiskop Hermann sai ju kuningas Heinrichilt 1.XII.1225.a. maa läänitamisel ja riigivürstiks ülendamisel ka õiguse asutada linnu Tartus ja muis kohis, kus see paistab teostatavana. Siit ei saa aga veel mingit näpunäidet selle kohta, millal ta antud õigust kasutama hakkas. Kogu olukord näis esialgu seda vähe soodustavat; kogu maal valitses veel rahutus ja vastuhakkamis-vaim, polnud veel mingil määral kindlustatud võitjate enestegi olukord ja idanaabrit ei võinud kuidagiviisi usaldada, hoolimata tehtud rahust. Peahuvi pidi esialgselt koonduma vist küll saavutatud võitude kindlustamisele, ent sellest selgus kindlustuste ehitamise vajadus, nii et ajaviitmatu kindluse ülesehitamine väga tõenäoline paistis olevat. Selle ehitamise hädatarvilikkust tõendas ju ka tabavaimalt saklastele ebasoodsaks osutunud venelaste Tartuni ulatunud sissetung 1234.a., mis lõppes sakslaste lüüasaamisega. Kuivõrt eriliselt Tartul selle tagajärjel tuli kannatada, on raske otsustada. Novgorodi kroonikad teatavad täpsalt ja selgelt, et vürst Jaroslav ei jõudnud oma väeosadega kindlustamiseni. Paavst Gregorius IX kutsekirjas kõneldakse aga otsekohe piiramisest, mis Vene teadetega küll hästi ühte ei sünni. Viimane dokument jätab, tõsi küll, mulje, et ta põhjeneb täpsaimail, kuigi vahest ühekülgselt valgustavail andmeil, ja teab kõnelda ka Kärkna põhjalikust hävitamisest. Igatahes on temast juttu, mis siin eriliselt toonitatud olgu, ainult “castrum de Tarbate’st”, s.o. linnusest, mitte aga linnast. Peale selle kutsutakse paavsti juurde Püha Augustinuse ordusse kuuluv prior Lambertus Tartust. Nii siis peame tõsiasjana oletama, et kindlustus juba valmis oli, ja samuti, et ka toomkapiitel oli asutatud ning organiseeritud. Kui aga kapiitel oma tegevust oli alanud, siis pidi olema ka kirik kas või lossiski. Täiesti võimatuna esineb oletus, et säärane suurepärane hoone, mille varemed annavad praegu ulualust ülikooli raamatukogule, võis tekkida väljaspool kaitsemüüride ringi, täiesti kaitsmatuna sõjakorril.

1248.a. mainitakse üht “dominus H. eiusdem civitatis (sc. Tarbatensis) advocatus”, mille najal senini arvati Tartu linna kohta järeldusi teha võivat, sõna “civitas” tõlgendades “elanikkonnana”. Teisel kohal on hiljuti selleks tõendeid toodud, et siin jutt on piiskopkonna foogtist (civitas = maa-ala), mitte aga linna foogtist, et see ürgkiri nii siis asutamisdaatumi kindlaksmääramisel on tähtsuseta. Vanim ürgkiri, mis tõepoolest kõneleb Tartu linnast juriidilises mõttes, on Lüübeki arhiivis (Trese) leiduv kirjalik dokument “Datum feria VI post phasca in Tarbato” ilma aasta-arvu äratähenduseta, nii et ta täpsam dateerimine parimal tahtmisel võimatu; selles pöörduvad “advocatus, consules et universitas Tharbatensis”, nii siis Tartu foogt, raad ja kogukond Lüübeki poole palvega toetuse ja kaasabi asjus kaitsemüüride ehitamisel. See on esimene kord, mil nimetatakse Tartu raadi ja kogukonda, st. mil osutatakse linna põhikorrale; sellega astub Tartu linn ajalukku. Käekirja põhjal arvatakse mainitud dokumendi tekkimisajaks XIII aastasaja keskpaik, s.o. umbes 1250.a. olevat, kuid alljärgnevail kaalutlusil võime ta paigutada 1262.aastale järgnevasse aega.

1262.a. võtsid venelased ette suurema sissetungimise Tartu piirkonda. Ordumeister viibis Leedu piiril ja ei saanud parajal ajal appi rutata, kuna aga piiskopiväed üksi ei suutnud tagasi lüüa venelasi, kes vallutasid Tartu, kuid mitte kindlustuse, vaid ainult linna, selle rüüstasid nähtavasti õige põhjalikult ja siis jälle läksid minema. See kõneleb igatahes sellest, et kui linn juba üldse oli kindlustatud, siis ometi väga nõrgalt, nii siis viibis silmanähtavalt tekkimisstaadiumis, oli igatahes aga ilma ühegi kaitsemüüride ringita, sest muidu oleks vaevalt õnnestunud ta vallutamine ilma piiramiseta. Sellepärast jäigi ka kindlustus puutumata. Teataval määral selgub iseenesestki, et peale 1262. a. katastroofi asuti erakordse jõuga müüride ehitamisele ja et Lüübekile saadetud palvet võib ilmsesti sama hästi asetada katastroofile järgnenud ajajärku. Toonitatakse ju kirjas tungivat hädatarvilikkust, mis sunnib linna oma palvet kordama (juhitakse tähelepanu mingi varema palve peale); ja ka kiri ise on koostatud niivõrd paluvas toonis, et säärase kirja läkitamine ilma selle eel käinud põrutavate sündmusteta poleks hästi mõistetav.

Kogu müüristiku asutamislugu kinnitab seda oletust. Haruldasel kombel seisid kindluskants ja linn ühises kaitsemüüride ringis ega polnud eraldatud teineteisest müüriga, nagu näit. Tallinnas, - asjaolu, mis lubab ikkagi oletada teatavat kokkuhoidu ehitamisel. Pealegi pole meil siin mitte tegemist kindlusest sõltumatult järk-järgult areneva ning näit. kasvava linna üldpildiga, nagu Tallinnas, vaid põhijoonises avaldub kohe esimesel pilgul, et siin esineb igas suhtes kaitse-ülesandeile kohastatud, täielikult sõja-eesmärkide huvides väljamõeldud ehitis, ja see õigustab oletuse, et siin on läbi viidud suurejooneliselt kavatsetud plaani järele linnapiirkonda ja kindlusmäge ühiselt ümbritsev kindlustustik ja tõeliselt nähtavasti suuremas ulatuses, kui see tarvilik võis olla esialgselt igatahes mitte-rohkearvulisele kogukonnale, kes seda vahest omal ainelisel jõul vaevalt suutis teostada. Sellepärast ongi arusaadav Lüübekile läkitatud palve, mille tagajärgede üle meil kahjuks puudub võimalus otsustada. Pealegi on vaevalt usutav, et see toetuspalve arvestas Lüübeki ligimesearmastust, küll aga huvi, mis pidi olema Lüübekil, kes eeskätt osa võttis kauplemisest Venemaaga, kindlustatud punkti tekkimise vastu just siin. Iseloomustab ju raad ülalmainitud kirjas Tartut müüristiku lõpuleviimise korral “kui ümberkaudsete maade kilpi ja kaitsjat, kindalt asupaika jääjale, mugavat puhkepaika läbirändajale”, millega tabavalt on ära näidatud Tartu tähtsus kauplemises. Nii siis võime tõenäoliselt oletada linnaõiguse andmist Tartule XIII aastasaja 50-date aastate lõpul, kindlustustiku süstemaatilise väljaehitamise aga võime arvata XIII aastasaja kolmandasse neljandikku, peale 1262.a. katastroofi.

Linna kahe kogudusekiriku ehitusaeg laseb end ajaliselt üsna hästi ühendusse viia eelmainitud müüristiku tekkimisega, mis küll vaevalt võis valmis saada üle öö. Kui Jaani kiriku ehitusajana tuleb stiililisil põhjusil arvesse XIII aastasaja viimane veerand, siis on meil teisest küljest teada rusudeks muudetud Maarja kiriku kohta, et see oli esimene ning vanem kogudusekirik, nii et ta tuleb paigutada veel varasemasse aega, mis on alalhoidunud plaanidest järeldatavate raskepäraste vormide põhjal täiesti võimalik. Võttes sealjuures veelgi arvesse, et 1300.a. juba olemas oli dominiiklaste Püha Maarja-Magdaleena klooster, samuti väga tõenäoliselt ka tsistertslaste Püha-Katariina nunnaklooster, igatahes aga küll Püha Jakobi kogudusekirik, mis hiljemini liideti kloostriga, ja vist juba tekkinud oli ka linna vaeste ning haigete varjupaik ja Püha Vaimu hospidal samanimelise kirikuga, siis selgub, et siin võrdlemisi lühikese aja jooksul oli tekkinud õitsvajärjeline ühiskondlik korraldus, mis võis kasutada järjest suuremaid, seesuguste suurejooneliste kavatsuste teostamiseks tarvilikke ainelisi vahendeid ja suutis neid kohustusi kanda. See rikkalik ehitustegevus, mis pidi loomulikult käima käsikäes kogu linna arenemisega, annab suurepärase tunnistuse kiirest arengutõusust, mis omaks sai uuele asulale.

See linna üllatavalt kiire arenemine kaitse-ülesandeile täpsalt kohastatud plaani järele näitab meile aga selgesti kõik Tartu seisukorra pahed ja hüved, õpetades meid kõige paremini ülevaadet tegema aktivast ja passivast. Usaldusvääritu naabri lähedus idas, kes ei võinud kauaks jääda ilma juurdepääsuta merele, sundis peale puht-kindlusepärase linnaplaani kava, see on passiva. Teisest küljest aga peitus selles aktiva tuum: rahuaegade kestel asus Tartu soodsas vee- ja maismaa-ühenduses Pihkvaga ning sealtkaudu ka Novgorodiga, Saksa-Vene kaubanduse keskkohaga. Et oma tööstus oli vaevalt nimetamisväärt, siis elatas Tartu end kaubandusest, eeskätt nimelt transiitkaubandusest, mis kogu tolleaegse olukorra tõttu linna möödapääsematult pidi juhtima Vene kaubanduse peamise esindaja, Saksa kaupmeeskonna ühingu (“der gemeine deutsche Kaufmann”) Hansa mõjukonda.

Keskaja mitte-individualiseeritud kaubandus, mis põhjenes täielikult ühinglikel korraldusil ja vaba ühinemise põhimõttel, sundis igaühte, kes tahtis saada kuskil kauplemisõigusi, liituma mõne ühinguga, sest üksinda oldi õigusteta. Läänemere jaoks olid ühingud loonud keskkoha Wisbys, mis hiljemini pidi oma valitseva seisukoha jätma Lüübekile kui juhtivale kohale (Vorort). Siit korraldasid Saksa kaupmehed, s.t. “universitas mercatorum mare orientale frequentantium” esindajad ühise õiguse ja ühise põhikorralduse järgi kaubanduslikku asjaajamist Venemaal, eriti aga Vene kaubanduse-keskkohas Novgorodis ja selle “Peetrikojas”. Et Liivimaa sisepoliitilised vahekorrad polnud veel küllaldaselt kokkukõlastunud ega püsivustunud, linnad ise olid aga poliitilise võimu arendamise suhtes niivõrd vähe edasi jõudnud, et nende omavaheline liit polnud veel avaldunud, siis oli loomulik, et nad, eeskätt huvitatud kauplemisest Venemaaga, ühinesid Saksa lihtkaupmehe kaubandusliiduga, teiselt poolt aga püüdsid sõlmida või laiendada ja kindlustada otsekoheseid sidemeid Põhja-Saksamaa linnadega, nagu ju Tartu oligi müüride ehitamisel pöördunud abipalvega Lüübeki poole.


Tartu tõus kuni Lüübeki hansapäevani (1363) ja Kölni Konföderatsioonini. Millal Tartu Hansa liitu astus, ei tea me mitte. Esimese meile tuntud kaubandussulu ajal 1277.-1279.a. tänavad Liivimaa vaimulikud ja ilmlikud valitsejad - nende hulgas loomulikult ka Tartu piiskop - Lüübeki linna ja Läänemere kaupmehi selle eest, et need on täitnud palve, Vene turuga mitte enam ühendust pidada, ja seletavad, et nad ei taha kedagi lasta Venemaale ei mere- ega maateed kaudu. Järelikult esineb Liivimaa Venemaaga kauplemises juba olulise tegurina, kuigi see maal valitseva üldise olukorra suhtes on iseloomustav, et teotsevad mitte linnad, vaid maaisandad. Kui siis 1280.a. hakkas teostuma Kaupmeeste-Hansa ümberkujunemine Linnade-Hansaks, ühinesid Liivimaa linnad loomulikult uue liiduga. Esimesena Riia 1282.a. Selle järel leiame Tallinna 1283.a. Tartu üle puuduvad selle aja kohta igasugused teated, siiski on võimalik, et ta ühines veel enne Tallinnat; vähemalt tõestab seda asjaolu, et kolme suuremat Liivimaa linna nimetatakse Hansasse puutuvais dokumentides alati ühes ja samas järjekorras: Riia, Tartu, Tallinna.

Tartu pidi loomulikult ülimal määral huvitatud olema ühinemisest Hansaga. Teiselt poolt aga oli Tartu ise, tänu oma asendile, Saksa kaupmeestele teguriks, keda pidi arvestatama. Kui senini kauplemises Novgorodiga peaaegu eranditult küsimuse alla võis tulla vaid Neeva-Volhovi veetee ja kui veeteed tulijail oli Novgorodi kontoris ilmtingimatu eesõigus maateid tulnute ees, mis ilmestus ka kaubalepinguis, - kuni allaheitmiseni märgivad Vene kroonikad (näit. a. 1201) maateid tulekut erilise sündmusena, ja teiselt poolt teatab Läti Henrik ugalastega 1208.a. Saksa kaupmehilt röövitud varanduste pärast peetud läbirääkimisist, - siis oli maatee nüüd peale allaheitmist Saksa kaupmehele kindlustatud, milleks oli Tartus loodud kindel toetuspunkt, mis ei võinud mõju avaldamata jätta kaubanduslikkude suhete arenemisse. Vene lepingu-eelnõus (1269. a.) nimetatakse juba, arvestades seesuguse olukorra arenemist, veetee kõrval ka maateed Liivimaa rannamailt ja kaupmeestele jäetakse mõlema tee vahel vaba valik, - asjaolu, mis 1260.a. lepingus veel polnud aset leidnud. Lisaks sellele püüdis Tartu piiskop Friedrich von Haseldorf, õieti hinnates olukorda, elustada liikumist sellel teel tema maa-alast läbi rändavaile kaupmeestele antud eesõiguste kaudu (1274.a.).

Tartu-Pihkva ühendusteesse Emajõe ja Peipsi kaudu mõjusid alalised kapiitli või ordu piiripealsed kokkupõrked Pihkvaga vähemal määral kui teistesse teedesse. Kuigi tee Novgorodi pidi lepingu järele olema kaupmeestele vaba ka sõja-ajal, polnud see tegelikult kunagi teostatav, sest et võitlevate poolte ja nende maa-alade rohkuse pärast olid arusaamatused möödapääsematud. Tartu asend oli soodsam. Kuigi ordu või piiskop piiril sõdis, võis kaupmees ikkagi pääseda Pihkvasse ilma suuremate raskusteta ja väga suuri hädaohtu kartmata. Loomulikult leidsid ka siin ebameeldivad vahejuhtumused aset. Muule lisaks asus Tartu rohkem kõrval poliitilistest askeldustest ja võis eksitamatumalt anduda oma kaubandushuvidele kui näit. Riia või Tallinna, kelledel tihtipealegi tuli asetada kaubandushuvid oma valitsejate poliitiliste huvide kõrval tagaplaanile. Pealegi võis Tartu rõõmustada kaugeulatuslikkude vabaduste üle vahekorras oma valitseja-piiskopiga, ja oli vahest sõltumatum kõigist teistest linnadest. Ka sisemaaliste teede suhtes oli Tartu asend erakordselt soodus. Kuigi Tallinna kasutada oli tee Novgorodi Neevat pidi ja Pihkvasse Narva kadu, olgu siis vee- või maateed mööda, oli ometi kõige sagedamini tarvitatavaks teeks Pihkvasse tee Tartu kaudu, eriti talviti; ka tee Novgorodi oli Tartu kaudu tihtipealegi harilikuks, kui mitte päris reeglipäraseks, eriliselt juhtudel, mil meretee polnud hädaohuta, nagu näit. vitaalivendade ajal. Riia kaubandus ei tarvitsenud loomulikult käia Tartu kaudu, kuigi seda korra juhuliselt ette tuli. Küll aga käis Pärnu kaubandus suures osas, kui mitte eranditult, Viljandi ja Tartu kaudu.

Tartu oli kõigi Liivimaa linnade hulgast Novgorodist kõige hõlpsamini saavutatav, ka Novgorodi noorema venna, Pihkva, kaudu kõigist sündmusist kontoris - tänu häile sidemeile tihtipealegi ka sõja ajal - paremini informeeritud; kõigi nende soodsate tingimuste ühtelangemine pidi kindlustama Tartule silmapaistva koha Saksa-Vene kaubanduslikus läbikäimises. Nagu Riia monopoliseeris Väina jõe kaubanduse ja Tallinna pidas kontrolli Neeva laevasõidu üle, samuti pidi ka Tartu koondama oma kätte kaubandusliku tegevuse Pihkvaga ja järjest rohkem maksma panema oma mõju Novgorodis; ja õieti ei olegi Tartu ajalugu keskajal muud kui ülevõimu pärast Novgorodi “Peetrikojas” suure visaduse ja püsivusega peetud võitluse ajalugu.

Linna ülisoodus asend läbikäimises Novgorodiga selgub juba 1292.a. asjaolust, et Lüübeki, Wisby ja Riia saadikud, kes pidid Novgorodi pääsema läbirääkimiste otstarbel, reisisid sinna ja tagasi Tartu kaudu; Tartust saatsid nad ära ka aruande oma ülesande kordamineku üle. Tartut eelistati ka hiljemini ikka jälle Novgorodi läkitatavate saatkondade kohtamispunktina ta keskusliku asendi tõttu läbirääkimiste kohana; kontori kirjavahetus käis enamikus, hiljemalt aga erandita Tartu kaudu, kus ta edasi toimetati.

Kuid vist on õige pea ka kauplemine Novgorodiga omandanud tunduvalt suure ulatuse ja olnud erakordselt elav. Vähemalt tõendab seda kaubakoja otsus 1318.a., mis täielikult tahab ära keelata võlguostmise, nimetades sealjuures aga eriti Tartut: “et mitte keegi ei ostaks ega võtaks Novgorodis laenuks kaupa, mille eest peab makstama, kui kaup juba ostetud, Tartus või mõnes muus paigas”. Silmanähtavalt pidid vist veel siis tol ajal sündima suuremaulatuslikud äritehted Novgorodi ja Tartu vahel.

Kuivõrd takistavalt mõjusid edaspidisesse arenemisse tulikahjud, mis juhtusid Tartus 1329.a. augustil ja teiskordselt 1335.a., selle üle ei saa me otsustada algmaterjalide puudulikkuse pärast. Teate põhjal, mis, nagu peab oletama, täitsa fantastiliselt on liialdatud ja mille järele ainult 1329.a. tuleõnnetusel üle 2500 inimese olevat hukkunud, võime ainult niipalju otsustada, et kahju suur pidi olema.

Novgorodi “saadiku” Ivan Syp’i tapmine 1329.a. oli iseenesest vähese ulatusega asjaolu, omandas aga seda suurema tähtsuse, kui kaks aastat hiljemini Novgorodis kaupmeeskonna ning venelaste vahel tekkinud tülitsemiste ajal surmati üks venelane ja kaubahoovi kõvasti ähvardasid vihaleaetud hulgad ja sakslaste seisukord veelgi selle läbi halvenes, et nüüd heakstegemist hakati nõudma ka Ivan Syp’i eest. Kuigi käesolevad sekeldused lahendati sel teel, et kaupmehilt selle tasuks hõbedat nõuti, oli ometi kummalgi poolel kogutud rikkalik kaebematerjal lepingu rikkumiste, võltsimiste j.m. kohta, nii et vahekorrad järjest põnevamaks muutusid, mis viis lõppeks kaubandussuluni. Alles 1338.a. algasid Tartus läbirääkimised nimelt Tartu piiskopi Engelbrecht von Doleni kui ordumeistri voliniku ja Tartu vasallidega; Liivimaa linnu ei nimetata imelikul kombel mitte, küll aga Lüübeki ja Wisby esindajaid. Taevaminemis-päevaks allakirjutatud leping ratifitseeritakse Novgorodis, mille järele saadikud, tagasi jõudnud Novgorodist Tartusse, paluvad Riiga, kes ikka veel vastuvaidlematult püsinud esikohal Liivimaa linnade hulgas, lõpetada kaubandussulg, tänades ühtlasi sulu vääramatu tesotamise eest. Lepingu tingimusist oleks esile tuua juba esimeses kaubalepingus (1189.a.) ülesseatud põhimõtte kinnitamine, et novgorodlaste sõdides (siin veel täpsemalt ära määratud: Rootsi kuningaga või Liivimaa valitsejatega, kes üksikult loendatud) kaupmeeskonda tuleb käsitada erapooletuna ja kaupmehile anda liikumisvabadus. On käegakatsutavalt selge, et tegelikult ei suudetud kinni pidada sellest põhimõttest, et kaupmeeste huvid pidid üldriiklikega kokku põrkama ja et politiline seisukord neil maa-aladel, kust tuli Saksa kaupmehil läbi reisida Novgorodi sõidul, pidi mõjuma kaubandusse. Nähtavasti seisab sellega ühenduses ka Lüübeki, Wisby ja Tartu kaupmeeste tagasitoomine Vene pinnalt teiselt poolt Narva jõge ja vangistamine Taani pealiku poolt Tallinnas eestlaste suure mässu ajal (1343.a.), sest et kaupmehed näilikult keelatud teil olid reisinud Venemaale. Veel selgemini tuli see esile Vene-Rootsi sõdade ajal.

Olud olid Tartu kaubanduse arenemisele ülisoodsad. Riia tähelepanu oli sõja tõttu orduga (1297.-1330.a.) juhitud kaubanduspolitilisilt huvidelt enam-vähem kõrvale ja tema kaubitsemine Novgorodiga läks õige suurel määral tagurpidi, kui mitte ei lõppenud täielikult. Seda vabamad olid Tartu ning Tallinna käed, seda kiiremini lõi õitsele nende kaubanduslik tegevus ja seda rohkem suurenes nende rikkus. Teiselt poolt tõid sõda Rootsi ja Vene vahel, Viiburi kantsi ülesehitamine (1295.a.) ja raskendatud pääs Novgorodi Neeva teed kaudu kaasa selle kasu, et teed Tallinna ja Tartu kaudu hakati tarvitama veelgi sagedamini. Rootslased kuulutasid küll 1312.a. Neeva tee vabaks. Siiski tulid peagi uued raskused esile, nii et 1344.a. ja teiskordselt 1349.a. lubas kuningas Magnus Hansal, s.t. Lüübekil ja Läänemere linnadel, läbikäimisse astuda Ojamaa saare ja Liivimaa linnadega, ometi selle selgesti väljendatud kitsendusega, et tema vaenlastga Novgorodis ei peetaks mingitki kaubanduslikku ühendust. Seda läbikäimise pikendust, mis loomulikult pidi mõjuma väga takistavalt, ei peetud, õieti ei pandud mitte küllalt tähele; kaupmeeste silmis olid kaubanduslikud huvid esiplaanil huvi kõrval Novgorodi tugevnemise või nõrgenemise vastu. Konflikt Magnusega pidi välja kutsutud olema vist sakslaste edasikestva kauplemise läbi Novgorodiga. Tallinnas viibides nõudis kuningas Magnus kõigi varanduste äravõtmist Novgorodi sõitjailt Tallinnas ja Tartus. Siin astub Tartu juba omal algatusel aktiivselt välja; elavalt ja teguvõimsalt võttis ta osa kaupmeeskonna huvidest ja nimelt - mis jällegi üsna iseloomustav - ühiselt oma piiskopiga (Johann Wyffhusen’iga). Rae saatkond, eesotsas piiskopiga, kes kuningaga Tallinnas läbirääkimisi pidas, ei saavutanud mingit tagajärge (1351.a.). Tartu teatas sellest üksikasjaliselt Lüübekile ja palus hoiatada kaupmehi, eriti Wisbys ja Brügges. Tartu vaheleastumine on üsna arusaadav, arvesse võttes, et Tartusse oli koondunud hulk Novgorodi minejaid ja sealt tulijaid kaupmehi, seda rohkem, et kogu asi sündis jaanuari- ja veebuarikuul, mil kaupmehed saavad kasutada vaid maismaateid. Kauplemist jätkati, hoolimata Rootsi kuninga protestist, mis selgub manitsusest, millega pöördus piiskoppide poole kuninga pealekäimisel paavst Clemens VI. Isesugusele seisukohale asus Riia: pidas läbirääkimisi Tartu ja Lüübekiga, laskis aga samal ajal välja anda enesele kuningas Magnuselt erilise kaitsekirja. See oli üsna arusaadav; võib olla, et kauplemise vähenemise tagajärjel Novgorodiga asus Riia seda hoogsamini Väina jõe kaubanduse arendamisele Polotski kontori kaudu, millega ta ajas suurejoonelist äri; sellest kauplemisest võis Magnus vähem huvitatud olla. Tegelikult huvitaski Riiat Novgorodi olukord juba vähem, kuigi ta teoreetiliselt soovis näha oma Liivimaa esilinna seisukorra ja oma õiguste alahoidmist. See asjaolu suurendas märksa Tartu tähtsust ja tegelik Riia tagasiastumine pidi aina kindlustama Tartut tema püüdeis; ja sellest ajast alanud sage Novgorodi kontori kirjavahetus, mis nüüdsest peale harva on sihitud Lüübekile või Wisbyle, enamasti aga Tartule ja Tallinnale, näitab, et Liivimaa linnas olid teotsenud otstarbekohaselt.

Endised vaba kaubasõidu õigused seati rootslaste poolt uuesti jalule alles Hansa-Taani kokkupõrke lahtipuhkemisel (1361.a.). Et Liivimaa linnad tegelikult Greifswaldi konföderatsioonist (1361.a.) osa võtsid, kuigi vaid hoolika kaubandamise teel, oli nende Hansasse kuuluvuse tõttu loomulikuks vajaduseks. Hansa suhtes erakordselt ebasoodsalt möödunud sõda (aprillist juunini 1362.a.) suurendas veelgi Liivimaa linnade tähtsust ja valmistas ülisoodsalt ette pinda edaspidiseks esinemiseks, eriti ka Tartule.

Eestimaa äramüümine Saksa ordule (1346.a.) kuningas Waldemar IV poolt tõi nüüdsest peale ka Tallinna juba idaski tähtsuse omandanud ordu ülemvalitsuse alla ja asetas ta sellega teiste linnadega lähemaisse vahekorrisse, mis oli eelduseks nende kindlamale koondumisele Hansa ühishuvide alal. “Foedus hanseaticum’i” ühendav moment võimaldas “civitates hujus patriae” liidu teostumise esialgu niisugusel määral, et püüti ühiseil linnadepäevil (1350.-1361.a. kohta on teada 11 linnade nõupidamist) kokkukõlastada kaubanduspolitika põletavad päevaküsimused ja jõuda ühiste esinemisteni, kusjuures vähemad linnad ühinesid suurematega, nii näit. Pärnu ja Viljandi Tartuga (loomulikult ilma kaugemaulatusliku poliitilise mõjutuseta, mis oli tingitud erivalitsejaistki), Volmar ja Võnnu Riiaga, kuna Tallinna seisis üksi. Selle uuestitekkinud võimuteguri tunnustamine tõi arusaadavalt enesega kaasa asjaolu, et Liivimaa linnadele võimaldati 1361.a. ametlikult Hansa poolt juurdepääs kontori juhtimisele. Lüübeki ja Wisby saadikud, kes tulid Novgorodi mitmesuguste tüliküsimuste ning lahkarvamiste kõrvaldamiseks, vaatasid uuesti läbi skra (põhikirja) ja tegid kõigi kontori otsuste maksvuse olenevaks Lüübeki, Wisby “ja teiste sisemaal asuvate linnade, nii siis Riia, Tartu ja Tallinna” nõusolekust.

Siis järgnes õnnetu Hansa-Taani sõda. Tartul tuli sel aastal (1361) peale muu kannatada veel raskuste alla kauplemises Pihkvaga, missugused raskused oma tekkimise ja arenemise poolest on tüübilised tolleaegsete vahejuhtumuste ja nende lahendamise suhtes. 1362.a. vangistati Pihkvas juhuliselt rohkearvuliselt sealviibivad Saksa kaupmehed kättemaksuks sissetungimise eest piiskopimaalt Pihkva piirkonda. Tülitsejate läbirääkimised Novgorodis jäid tagajärjetuks; siis maksis Tartu kätte lihtsalt Tartus viibivaile ilmsüütuile novgorodlastele: heitis nad vangi. Kuna nüüd Novgorod oli vahetalitusest tugevamini huvitatud, alustati Tartus uusi läbirääkimisi ja jõuti 1363.a. rahulikule kokkuleppele, mis tõi mõlemapoolseile kaupmehile vabaduse ja mille järele seati loomulikud kaubandussuhted uuesti jalule. Sääraste vahejuhtumuste all tuli kaubandusel kannatada erakordselt sagedasti. Kuivõrt aga seesugused hõõrumised juhtusid Tartu ja Pihkva vahel, olid nad suurema tähtsusega, kui see vahest näib, sest kauplemise lõppemine Pihkvaga tähendas Tartule kängujäämist; sellest ongi arusaadav, et püüti sellest võimalikult hoiduda.

Õnnetu sõja tagajärjel tekkinud seisukorda püüdsid Liivimaa linnad ära kasutada omis huvides. Wisby, mis juba 1293.a. alates (nagu seda tõendab tol korral Lüübeki poolt esitatud nõue apellatsiooni-instantsi õiguste omandamise (Rechtzug) kohta Novgorodi kontori suhtes, kusjuures Tartu ja Tallinna ülespidamine toetas seda nõuet, kuna aga Riia keeldus seisukohta võtmast) järjest langemas oli esivõimu seisukohalt Lüübeki kasuks ja omas pigemini vaid teoreetilist tähtsust, kaotas peale allaheitmist Waldemari poolt oma tähtsuse täitsa. Liidu tähtsus oli tunduvalt langenud, pealegi oli ka liit ise lõdvendatud, - Hansapäeval Lüübekis 1363.a. seavad Liivimaa raadide saadikud Riiast, Tartust (Herbert Kurler) ja Tallinnast Hansa-liidu edaspidise toetamise sõltumusse Novgorodis lubatavaist kontsessioonest. Lüübek oli liiga tugevasti seotud Taani asjadega; sellepärast pidi ta igal tingimusil mõtlema liidu kõvendamise peale, nii et tal polnud palju valida: linnadele oldi nõus kindlustama üks kolmandik Novgorodi Peetrikojast, nad pidid aga sealjuures vastutama iga kaupmeeskonna eesõigustele võimaliku kahju eest; kaupmeeskonna vanema (Oldermann) valimine, keda senini valiti vaheldumisi Lüübekist ja Wisbyst, jäeti vabaks, ta pidi aga üldse kuuluma Hansasse; Peetrikoja vaimuliku määramise õiguse aga jätsid Lüübek ja Wisby eneste pärast.

Linnad võisid olla rahul nende tulemustega. 1364.a. pikendati vaherahu Waldemariga, kusjuures Tartu, andis tarvilised tagatised ka Viljandi ja Pärnu eest, - tõendus selleks, kui kindlasti hoidusid linnad liitu. Loomulikult võtsid nad osa Kölni konföderatsioonist 1367.a. ja saatsid sõtta 3 sõjalaeva (“eine Kogge, eine Schute, eine Snikke”) ning veel 100 sõjameest. Sõjakulude katteks võeti kõigis Hansaga liitunud Liiivimaa linnades erilist maksu. Pärnus 2.II.1369.a. ärapeetud linnadepäeva retsessi (otsuse) järele ulatus see Tartus - 450, Riias - 304,5, Tallinnas - 265,125, Pärnus - 73,5 jne. riia margani. Raske on seletada erakordselt kõrget maksu Tartus; igatahes aga kõneleb see juba tol korral silmapaistvast lina jõukusest. Hiilgav-võidukalt peetud sõjale järgnenud rahuläbirääkimisist Stralsundis 1370.a. võtab Liivimaa raesaadikute seas osa ka Johann Vorste Tartust.


Sündmuste käik kuni Niebuhri rahuni (1392). Säärane kiire Liivimaa linnade menu ei võinud loomulikult vastutöötamist välja kutsumata jätta. Eeskätt võis kaupmeeskond Novgorodis küll vaevalt rahul olla seesuguse iseseisvuse kitsendamisega; ja vist tuleb Novgorodi ettepanekus otsida põhjust sellele, et Liivimaa linnad lasksid 1366.a. nimelt hansapäeval kinnitada oma eesõigused ja sellest kindlal kujul teatada kaupmeeskonnale Novgorodis. Siiski oli see tegelikult tähtsuseta, sest 1367.a. puhkes ordu ning Tartu piiskopi ja venelaste vaheline 1371.aastani kestnud sõda, mis möllas peamiselt Pihkva piirkonnas ja enesega kaasa tõi igasuguse kaubandusliku läbikäimise täielise seisaku. Stralsundi rahu järele vabanesid uuesti Lüübeki käed ja ta võis suurema tähelepanuga anduda Novgorodi asjule. Et ta katset teeb oma endist eesõigustatud võimu-seisukorda uuesti jalule seada, seda oli oodata. 1370./71.a. talvel jõudsid Tartusse kaks Lüübeki ja Wisby saadikut, et siin kui ka Novgorodis ja Pihkvas uuesti jalule seada kaubanduslikku läbikäimist. Täielikult kõrvale jättes Liivimaa linnad, võeti siin vastu otsused, mis pidid osalt tunduvaimalt takistama kaubandust; võeti ette skra uuesti läbivaatamine ja ümberredigeerimine ilma Liivimaa linnade osavõtuta; ka ordu ja venelaste vahel 1371.a. juunil Vastseliinas peetud rahuläbirääkimisist võtavad need saadikud osa, ilma et me midagi oleksime kuulnud Liivimaa linnade osavõtmisest. Kaubandusrahu ei suudetud sõlmida, sest et Novgorod nõus polnud tegema ühtegi lepingut ainult ülemere-kaupmeestega, ilma Liivimaa linnadeta. Siis kuulutasid saadikud Novgorodi sõidu keelatuks ja sõitsid ise ära koju. Kontor, mis oli saanud jällegi täiesti iseseisvaks, saavutas 1372.a. detsembril omal algatusel ajutise rahu, mis võimaldas uuesti mõnesuguse läbikäimise; ometi jäeti Liivimaa esindajad kontori juhtimisest täiesti kõrvale, kuna pealegi kaupade aresti alla panemise ja mõne Tartu kaupmehe ülekohtuse süüdimõistmise pärast (Tartu oli püüdnud saatkonna kulude maksmise asjus talitada iseseisvalt) vahekorrad olid muutunud äärmiselt pinevaks.

Kindlasti Tartu ja Tallinna ülesandel algatas Riia aktsiooni selle kõikuva olukorra vastu. Ta esitas Lüübekile kaebuse skra seadusevastase rikkumise üle ja soovis valida vahekordade püsivustamise otstarbel Riia jaoks kolmanda kaupmeeskonna vanema. 1373.a. mail ärapeetud hansapäev andis Liivimaa esindajaile järele: pandi uuesti maksma 1366.a. seisukord, Riia nõudmine aga jäeti tähele panemata. Kui siis varsti peale seda Hansa saatkond - loomulikult Riia, Tartu ja Tallinna osavõttel - teostab Novgorodis seisukorra ümberkujundamist vastavalt hansapäeva otsuseile; protesteerib Riia veel kord senise kahevanemasüsteemi vastu ja nõuab uuesti kolmanda valimist enda jaoks; Tartu ja Tallinna seisukohast ses küsimuses ei tea me midagi. Kuigi nad vahest senini toetasid seda ettepanekut häda-abinõuna ning vahendina eesmärgi saavutamiseks, muutus ta aga sel silmapilgul, mil hansapäeva poolt 1366.a. seisukord maksma pandi, Tallinnale, eriti aga Tartule vastuvõetamatuks ja tähtsusetuks. Nähtavasti tundis Riia, et Novgorod tema kätest on ära libisenud, ja tegi sellepärast katset sel viisil päästa vähemalt teatavat mõjuvõimu. Tartu, kes de facto eeskätt Novgorodi juhtimises küsimusse tuli, samuti ka Tallinna, ei võinud iialgi leppida seesuguse Riia eestkostega. Tegelikult tähendas nurjaminek Riiale väljajätmist võistlusvõitlusest Novgorodist, mis nüüdsest peale teostus peaasjalikult Tartu ja Tallinna vahel.

Vahekordade ümberkujundamine kontoris, mille läbi kaupmeeskonna võim peaaegu täielikult murti, tõi kaasa jälgi verise järelmängu: endine, arvatavasti Hansa saadikute poolt tagandatud kaupmeeskonna vanem Hartwig Stoping tapeti Tartu ligidal Tartu kodanikkude poolt. Kas selle põhjust tuleb otsida tülidest, mis tekkisid Tartu kaupmeeste süüdimõistmise tagajärjel Novgorodis, mis aga Hansa saadikute poolt olid lahendatud, selle kohta on meil võimatu saada täpsat ülevaadet, kuid see on siiski tõenäoline. Tapmine võeti arutusele ja heakstegemisele hansapäeval Lüübekis 21.V.1374.a. ja 24.VI. 1376.a.

Nii võis Tartu jällegi elavalt osa võtta kaubanduselust, kindlasti mitte kaupmeeskonna kahjuks. 1376.a. suutis ta oma teguvõimsa talitusviisiga kõrvaldada ähvardava konflikti venelastega ja saavutada tähtsad kokkulepped karusnahkadega kauplemises. Kuid juba järgmisel aastal tekkis jällegi tüli, mille põhjuseks oli venelaste paljaksröövimine Emajõe suus; pealegi võttis Tartu suuresti osa 1379.-1380.a. kestnud ordu ja piiskopi vahelisest sõjast; vahekorrad muutusid, lühikesed vaheajad välja arvatud, järjest lõdvemaks ning viisid 1385.a. läbikäimise täielise lõpetamiseni Novgorodiga, kaubandussuluni ja 7 aastat kestva kaubandussõjani. Lüübekis 1386.a. juulil ärapeetud hansapäev otsustab läkitada Novgorodi saadikud, kes pidid sel juhul, kui nad ei peaks saavutama seal mingit tagajärge, nõu pidama Liivimaa linnadega selle üle, kas poleks otstarbekohane kaubelda venelastega ei kuskil mujal kui ainult Tartus; lõpliku otsuse tegemise jätsid linnad oma päralt. Et see otsus oleks vastu võetud ilma Tartu mõjuavalduseta, on küll vähe tõenäoline. Sama vähe tõenäolisena paistab ka see, nagu oleks meil siin tegemist selgejoonelise Tartu kavatsusega, muutuda kestvamaks ajaks ainsaks ladukohaks kauplemises venelastega. Tartu, kes paremini suutis pidada ülevaadet Novgorodi olukorrast, pidi enesele ütlema, et ajutiselt maad võtvad raskused ei lase kuidagiviisi tarvilisena paista kontori sulgemist ning ärakaotamist ja et ladukoha kestva üleviimise kavatsus linnade vastastikuse võistluskadeduse tõttu leiab algusest peale vähe poolehoidu. Eriti poleks Tallinna ja ordu iial võinud leppida säärase uue korraga, mis tõotas Tartu linnale ja piiskopile äraarvamatuid kasusid. Nii siis võis kõne alla tulla paljalt ajutine, möödaminev kaubandusliku tegevuse ülekandmise kavatsus, mille teostamisele aga ei juletud asuda, kuid mis ka siiski oleks toonud Tartule suuri kasusid, nagu siis ka kolm aastat hiljemini, kui ikka veel ei suudetud lahendada kaubanduslikku sõda ning kui ladukoha ületoomise küsimus veel kord tuli arutlusele, arvamisel oldi, et vendi ja teised kaugemal läänes asuvad linnad ainult äärmisel hädakorral Liivimaa ladukohta võivad arvestada ja sedagi hulga kõrvaltingimustega. Selleni aga asi ei läinud. Küll aga jõuti - osalt tänu Tartu püüdeile - rahuläbirääkimisteni Novgorodiga, mida pidasid 1392.a. Lüübeki osava esindaja Johann Niebuhri juhatusel Wisby, Riia, Tartu (Wynold Klinckrode) ja Tallinna raadi saadikud, jõudes nn. Niebuhri rahulepinguni, mille algupärandile vajutasid üheõiguslikena oma pitseri ka Liivimaa linnad. See leping sai pikema enam-vähem vastuvõetava rahuaja alguseks kaubanduses. Kaubahoovi juhatamine läks tegelikult täiesti Tartu kätesse, kes aga oma sammudest aru andis Tallinnale ja, kus see võimalik, tema heakskiitmist nõutas, samuti aga ka teotses linnadepäeva ülesandeil ja hoolitses viimaste peenusteni kontori eest. Siiski kisti ta sisepoliitiliste sekelduste ning raskuste tõttu liiga ruttu kõrvale kaubandushuvide arendamisest, mis muidu ainsaina päevakorral püsisid.


Inkorporatsioonitüli. Tollest ajast, mil küsitav Danzigi läbirääkimiste tulemus 1366.a. kinnitas arusaamist, et vaid riigiõiguslik ühe riigiosa allumine teisele võimaldab püsiva sisemise rahu, katsus ordu kõigi abinõudega omapüüdeis Liivimaa tervikriigi loomisele teostada Liivimaa piiskopkondade kiriklikku inkorporatsiooni Saksa ordusse, leides paraja juhuse vahelesegamiseks, kui 1378.a. piiskop Heinrichi surma tõttu tarvilikuks sai uue piiskopi ametisseseadmine Tartus, kusjuures ta püüdis meelepärase kandidaadina ametisse panna toompraosti Albert Hecht’i, kes, vahest küll toomkapiitli poolt valituna, igatahes polnud mitte kinnitatud paavst Urban VI poolt, vaid oli saanud kinnituse ainult vastaspaavstilt Clemens VII-lt. Fanaatiline orduvastane Dietrich Damerow oli osanud Urban VI-lt nõutada lubaduse ka Tartu piiskopkonna peale ja õnnistati 1379.a. ametisse Praaga peapiiskopi poolt. Tartul, kes senini peaaegu alati oli leidnud piiskopis oma kaubandushuvide arusaaja kaitsja, tuli karta järjest suurenevat kaubanduslikku võistlust ordu poolt; tal oli karta ühes piiskopkonna ordusse liitmisega oma iseseisvuse kitsendamist; pealegi oli vaenlikkus ordu vastu Tartus traditsiooniline. Nii oli võetud seisukoht arusaadav: Tartu ei tunnustanud ordu kandidaati, vaid asus toetama Damerowi ja toetas paavsti valitsuse ees ordu vastu esitatud kaebusi; selle peale vastas ordu sõjakäiguga Tartu vastu 1379.-1380.a., leides sealjuures toetust Tallinna poolt, mis küll seisis väljaspool viimase kohustusi ja võis oleneda vaid kaubanduslikust kadetsemisest. Muu seas pidi Tartu 1392.a. vastust andma Tallinnale, sest et ta oli lubanud vitaalivendadel ehitada kaks laeva. Kuigi ordu pidi loobuma Hecht’ist ja viimane peapiiskopi ning Tartu linna vahetalitusel oma ameti maha pani, siiski omandas vahejuhtumus palju teravama kuju peale seda, kui Damerow, kes nüüdsest peale oli asunud oma piiskopkonda, hakkas süstemaatiliselt koguma peale piiskopkonna inkorporeerimist orduvaenulisi elemente Tartusse, muutes viimase keskuseks orduvastasele koalitsioonile, millesse kuulusid välisriikidest Pommeri ja Meklenburgi ning lepingliidu kaudu, mille algupärandile ka Tartu oli alla kirjutanud, ka Leedu. Peale selle toetasid Damerowi, ühenduste tõttu Meklenburgiga, ka vitaalivennad. Ainult tänu oma üleolevale diplomaatiale läks ordul korda Vitovtiga sõlmitud lepinguga ära võtta koalitsioonilt tugevam tugi -Leedu; ja peale kõigi vahetalituskatsete äpardumist algas ordumeister Wennemar von Bruggenei 1396.a. juuli lõpul Tartu vastu vaenutegevust. Kõigi käepärast olevate jõududega tungis ta piiskopi maa-alale, laastas selle ning vallutas linnused. Kallaletungimist võimsale linnale ei juletud aga mitte ette võtta. Paistab isegi, et linna piiraminegi polnud teostatav, sest asjaolu, et ikka ka veel nüüd kardetakse Damerowi kaebusi välismaal, tõendab, et ühendus välisilmaga polnud katkestatud. Ordumeistri poolt maksma pandud Tartuga kaubitsemise keeldu ei peetud - seekord ka Tallinna poolt - kuigi täpsalt; vähemalt kuuleme, et Tallinna saatis Tartule salakaubana heeringapüttides Tartus tungivalt vajatavat rauda ja toimetas lõppeks Tartusse kaupu ringteed Narva, Novgorodi ja Pihkva kaudu. Kuigi ta oma kaubandus oli kammitsas, pidas Tartu siiski Tallinnaga läbirääkimisi seisukorra üle Novgorodis.

Novembrikuu lõpul viis ordumeister oma väed piiskopkonnast ära ja järgmise aasta jaanipäevaks Danzigisse kokkukutsutud kongress pidi lepitama kõik tülitsejad. Tartu oli esindatud kolme bürgermeistri kaudu ja oli sinna palunud peale selle veel Lüübeki esindajad vahekohtunikeks enese ja ordu vahel. Oli karta, et ordu, kes oma kasvava kaubanduse tõttu püüdis osa saada linnade eesõigusist, eriti Novgorodis, mida aga Hansa ei võinud sallida, võib ära kasutada oma võidu katseks saada tunnustust oma nõudmisile, väevõimuga alla surudes Tartu, kelle kätesse oli tegelikult koondatud hoolitsemine Novgorodi kontori eest. Selle vältimiseks oli Lüübeki toetus aina soovitud. Selleni ei mindud aga mitte; leping määras kindlaks, et kõik peab jääma vana õiguse ja vanade harjumuste järele.


Tartu esikoht kaubanduses Novgorodiga ja kontori sulgemine. Sellega oli Tartu nõrgendamatult välja tulnud inkorporatsioonitülist ja tema teotsemine Novgorodis muutub peagi täieliseks ainuvalitsemiseks. Seisukorda iseloomustab selgesti asjaolu, et õige pea pitseerib ainuüksi Tartu Novgorodi minevad kirjad, loomulikult ikka veel Liivimaa linnade nimel, kuna Riia, kes kindlas teadmises tahtis olla, et tema esikoht Liivimaa linnade hulgas on säilinud, pitseeris Hansale Lüübekisse minevad kirjad. Tallinna seisukord selgub ühest Tartule saadetud kirjast, mis on vastuseks teadaandele Novgorodi suhtes astutud sammude üle ja milles lausutakse: “Talitage oma parema äranägemise järele, sest meie teame, et teie seda heameelega teete.” Püsivalt kasvava Liivimaa linnade, eriti Tartu mõjuvõimu tagajärjel sattus kontor loomulikult ikka rohkem sõltumusse Tartust; ja varsti oligi lõpp kaupmeeskonna iseseisvusel. 1402.a. viidi läbi, et kontor peab saatma kaks korda aastas maksuderaha ja aruande Tartu raele, kes omandas seega ka rahalise kontrolli õigused Peetrikojas ning rahalisi asju edasi ajas. Ja kui siis pikema vaheaja järel 1406.a. (Kui 1403.a. olid tekkinud seisakud kauplemises Pihkvaga, siis tuleb selle põhjusi otsida küll vähem tülidest, seda rohkem aga katkust, mis möllas tol ajal Tartus ja siirdus ka venelaste juurde, nõudes mõlemas linnas suuri ohvreid) ühenduses Leedu-Novgorodi sõjaga algasid jällegi tõsisemad tülid ja Peetrikoja seisukord muutus kindlusetuks, pidi Tartu nõudmisel ära saadetama Tallinnasse Peetrikoja arhiiv, skra ja pitser. Skra algupärand ei jõudnudki enam kaupmeeskonnale tagasi, vaid ainult ärakiri. Kui peale tülide lahendamist ja kõrvaldamist jõuti jällegi loomulikkude ning korraldatud vahekordadeni Novgorodiga, nõudis Tartu sõsarlinnade toetusel, et kaupmeeskond peab keelduma talle vahepeal tagasisaadetud kontoripitseri tarvitamisest ning selle lõplikult üle andma Tartule. Kontori vastupuiklemine oli asjatu, vastupanu oli peagi murtud, kaupmeeskond kuulas nõudmist ja saatis “sunte Peters inghesegel”, oma iseseisvuse viimase tunnuse, Tartusse. Ta tohtis oma kätte jätta vaid vahapitseri. Sellele Tartu iseseisvumisele oli üldine olukord ses mõttes soodus, et 1398.a. järgnenud Ojamaa ja Wisby allaheitmine ordu poolt pööras Hansa tähelepanu ära sündmustikult idas, ja revolutsiooniline liikumine Lüübekis 1408.a. muutis ta mõneks ajaks võimetuks oma kaubandusliku vabaduse kasutamises. Seda visalt kättevõidetud Tartu seisukohta kontori ja Hansa suhtes polnud nüüd enam võimalik tõsiselt ega püsiva tagajärjega kõigutada. Võis ette näha, et kokkupõrked Hansaga pidid tulema ja need võisid õige pea esineda, niipea kui Liivimaa linnad järele andsid ülitihti esinevale kiusatusele, silmas pidada oma võimu-seisukorras eeskätt omi erihuvisid üldiste Hansa seisukohtade kõrval.

Läbikäimise Novgorodiga kannatas järjest suureneva kindlusetuse all. Sest lüüasaamise tõttu Tannenbergi juures (1410.a.), mille tagajärjeks olid alguses sõjaseisukorrast tingitud sammud, nagu näit. hobuste väljaveo keeld, langes õige tublisti ordu ja sellega ühes ka Liivimaa linnade kaaluvus venelaste silmis, - Liivimaa esines ju venelaste silmis ordu maana, - mis viis venelased upsakuseni, lepinguvastaste uuendusteni ja ajaliste hõõrumisteni, kuni nad lõppeks 1416.a. alul ära keelasid igasuguse kauplemise sakslastega, välja arvatud kauplemine toiduainetega. Tartu kostis sellele, viibimata ära keelates Novgorodi sõidu omil ja läbisõitvail kaupmehil. Selle järele 15.II.1416.a. Pärnus kokkuastunud linnadepäev pani maksma üldise kaubandussulu; peaksid aga venelased tulema Liivimaa linnadesse, siis võis siin nendega kaubelda; s.t. Vene kaubanduse ladu kanti ajutiselt üle Liivimaa linnadesse. Otsusest teatati Stralsundile ja Brüggele, mitte aga Lüübekile. See otsus ei võinud olla Hansa huvides ja teda pidi võetama võimupiirest üle astumisena. Hansapäev lükkas otsuse tagasi ega tunnustanud teda, ja selle kaks aastat kestnud tüliasja lõpptulemusena pidid Tartu ja teised Liivimaa linnad järele andma ning muutuma oma ülespidamises Novgorodi vastu ettevaatlikumaks. Tartu annab jällegi Lüübekile aru kõigest oma tegevusest Novgorodis. Nii näit. 1419.a., kui Peetrikoda Novgorodis maha põles ja kontor sellest kirjalikult teatas Tartule, pöördus viimane viibimata teadaandega ja järeleküsimisega Lüübeki poole. Et Lüübek ühelt poolt oma kauge seisukoha tõttu ülitihti esines võimetuna oma äriasjade teguvõimsas juhtimises, eriti juhtudel, kus tarvilik oli kiire teotsemine, teiselt poolt aga, kõrvalekistuna huvide läbi läänes, mis talle ligemal seisid, ei suutnud näidata tarvilikku arusaamist asjade arenemisest Novgorodis, siis selgus õige pea, et Tartu viibimine Lüübeki eestkoste all mõjus takistavalt kaubandusse ega edendanud ka kontori tegevust. Sellepärast pidigi õige pea järele antama Tartu õigustatud nõudmisele. 1427.a. anti nõusolek kõvendatud rahanduslikuks kontrolliks kontoris, sest kaupmeeskonna aineline seisukord Novgorodis oli muutunud sedavõrd viletsaks, et ta veel samal aastal pöördub Tartu poole, paludes saata Peetrikojale uus vaimulik, kuid “tagasihoidlikuma rahatasuga”, sest senine palk olevat kaupmeeskonnale raske täita. Tartu täitis selle palve viibimata, kuigi Peetrikoja vaimuliku nimetamine oli vastuvaidlematuks Lüübeki ja Wisby eesõiguseks. Ja kuigi sel puhul oli seletusi Lüübeki ja Wisbyga, siis osutusid asjaolud ometi tugevaimaks ning kontori aineline sõltuvus sundis Lüübekit ja Wisbyt loovutama selle oma põlise eesõiguse Tartule.

1436.a. peavad Liivimaa linnad, eesotsas Tartu bürgermeister Tideman Vos’iga (“van Dorpte her Tideman Vos borgermeistere”), muidugi Lüübeki nõusolekul, uuesti läbirääkimisi venelastega ja sõlmivad rahu. “Venelaste poolt pitseeritud lepingueksemplar on Tartu rae käes” (“De Russche begeselde bref is by deme rade van Dorpte”) ja jäigi sinna hoiule. Kui siis 1442.a. peale uusi kauplemisseisakuid jõuti ajutise rahuni ja Lüübek sealjuures kontorile juhatuse annab kirjad juhtida, nagu vanastigi, Tartule, kellele kontori juhtimine ülesandeks tehtud, siis peab selles nägema küll vähem Lüübeki taganemist oma õigusist ja Tartu ning teiste Liivimaa linnade võitu, seda enam aga tegelikult maksva seisukorra kinnitamist, kusjuures Lüübek ei mõtlegi end kuidagiviisi kõrvaldada lasta idakaubanduse poliitilisest juhtimisest: ta ei suuda lihtsalt enam ise tegelikult juhtida kontorit. Otsused kaubandusliku läbikäimise algamise või lõpetamise kohta pidid nüüd kui varemaltki olenema hansapäevast Lüübekis.

Ei saa salata, et Tartu on osanud üliväga ära kasutada, kuid isegi mitte kurjasti tarvitada omis huvides eriseisukorda kauplemises Novgorodiga. Nagu juba varemail aastail, kuuleme ka nüüd ikka ja jälle korduvaist omavolilisist kaubandussulu rikkumisist. Kui 1443.a. Hansa välja kuulutas kaubandussulu Novgorodi vastu, mis seda tagajärjekam võis olla, et suluga ühines ka ordumeister Heidenreich Vinke, kes oli sõjaseisukorras venelastega, tulevad kuuldavale kaebused selle sammu mõju paralüseerimise üle Tartu ülielava kauplemise läbi Pihkvaga, nii et ordumeister oli sunnitud sulgema 1444. a. läbikäimise Tallinna ja Tartu vahel. Kui sõjategevus ordumeistri ja Novgorodi vahel 1447. a. uuesti lõkkele lõi, andis Tartu, nagu teisedki Liivimaa linnad, väeosasid ordumeistri käsutusse; ja järgmisel aastal ühelt poolt ordumeistri, piiskopi ja Tartu linna, teiselt poolt Novgorodi vahel saavutatud rahu sõlmimisel oli kaupmeeskonna huvide kaitsmine Tartu kätes, kuigi kauplemine tegelikult alles palju hiljemalt suutis normaalkuju omandada.

Üks teine juhus iseloomustab paremini kaubanduskombeid. Meie ei või nimetada ühtegi kaupa Tartu keskaja kaubanduses eriartikliks; elades transiitkaubandusest kauples Tartu ühevõrra kõigil tol ajal rohkesti nõutavate kaupadega. Siiski näib, et samuti kui Tallinna oli keskpunktiks kauplemises soolaga, oli ka Tartu järk-järgult muutunud Pihkvast tuleva vaha müügi keskuseks, kus vaha järele prooviti, kaubamärkidega varustati ja alles siis välja veeti. Et sellest hoolimata võltsitud vaha turule pääses, näitab üks Tartu kiri Tallinnale 2.VIII. 1441.a.:eelmisel aastal olid pihkvalased toonud Tartusse hulga vaha, mis aga tunnistati niivõrd võltsituks, et Tartu ei lubanud seda siin koha peal isegi ümber sulatada ega puhastada, vaid varustas ta hoiatusmärkidega, s.t. “lõi risti” ja andis venelastele tagasi. Kuid mõned kaupmehed olid keelust hoolimata vaha salaja ära ostnud ja nimelt järgmisil tingimusil: venelased viivad kogu saadetise uuesti Pihkvasse tagasi, hävitavad seal hoiatusmärgid ja toimetavad kauba Narva, kust see tembeldamata - sest Narva ei kuulunud ju hansalinnade hulka - tükkides ja püttides Lüübekisse edasi pidi saadetama. Tõsi, Tartu on muidugi arvamisel, et säherduse teo üle peab linnade eeskirjade järele niiviisi kohut mõistetama, et see igaühte sunniks järele mõtlema, ja Tallinnal (!) tuleks katsuda süüdlasi kinni püüda. Muidugi ei kuulunud sarnased juhtumused vist ka muis linnades harulduste hulka, sest vastastikuseil kaebusil võltsimiste, puuduliku kaalu, vähemate mõõtude jne. üle ei taha lõppu olla.

Kontori rahaline seisukord Novgorodis halvenes järjest rohkem. 1453.a. põles Peetrikoda uuesti maha. Kojateener, Tartu linnanõunik Johann Munstede, päästis tulikahju ajal Peetrikoja väärtasjad, kuid veel 1460.a. on need ikka tema omanduses, ja ta seletab nimelt, et ta ei mõtlegi neid varemalt välja anda, kuni ta pole kätte saanud temale võlgu jäetud palka. Kas see sündinud, pole meil teada. On käegakatsutavalt selge, et Liivimaa linnade poolt eriti alates 1442.a. aetud ülemere-kaupmeeste süstemaatiline eemaletõrjumise poliitika Novgorodi asjaajamiselt pidi halvavalt mõjuma kontori teguvõimesse. Siiski vajab täpsamat selgitust küsimus, mil määral võis soodustada ja kiirustada kokkuvarisemist järjest kasvav Liivimaa ja Hansa vastastikune võõrdumine, eeskätt aga küll vaevalt omakasupüüdmatu kontori juhtimine Tartu poolt. Igatahes etendasid teised tegurid õige olulist osa; kõige pealt suurenev võistlus mittehansalaste poolt, kes teisi teis kaudu Venemaale tungisid; siis edasi novgorodlaste järjest valjumalt teostatav survepoliitika, mis ei võimaldanud üldse kestvama rahu saavutamist, eriti võimule jõudva Moskva mõjustusajast peale. See oli vaevaline vinsklemine ühest sulust teise, ühelt ajutiselt rahult järgmisele, mille läbi kauplemine mõistagi ikka rohkem üle kanti Liivimaa linnadesse, kes sellest oma kasu said. Kui 1466.a. kaheks aastaks tehtud ajutine rahu möödus ja uuendus äpardus, pandi 1469.a. maksma üldsulg, mis kestis mitmed aastad. Küll jätkas aga Tartu elavat kauplemist Pihkvaga, nii et sulu mõju selle all tublisti kannatas. Linnadepäeval Volmaris 18.II.1472.a. keelati Tartul see kauplemine. Kuid sama linnadepäev võttis, õieti küll Tartu esindaja “sekretaarius” Johann Rodelinckhusen’I õhutusel, vastu ühe teise, Tartule erakordselt kasuliku otsuse: “ei pea kuskil mujal sel ajal ladu pidama kauplemiseks pihkvalastega kui ainult Tartus.” Et Vene kaubanduladu Tartusse alatiseks ülekandmine enesega kaasa pidi tooma tõsiselt arvestatava hädaohu, nimelt et Hansa poolt senini tagajärjekalt kasutatud abinõu - kaubandussulg venelaste kätte mängitakse, oli liiga selge selleks, et Tartu sellest poleks aru saanud; ja kasud, mida tõotas kaubandusladu ülekandmine kestvaks ajaks, pidid muutuma üliküsitavaks, arvestades sellest olenevat sõltumust venelasilt. Pisut teisiti oli lugu kaubanduse monopoliseerimisel mõne sulu ajal, mis ilma ühegi hädaohuta pakkus loomulikult suuri kasusid. Seekord aga ei tulnud Tartul kuigi kaua rõõmustada selle saavutuse üle, sest veel samal aastal tehti rahu Novgorodiga. Et aga Tartu üldse viis linnadepäeva selle otsuse vastuvõtmiseni, see tunnistab tema sihikindlat poliitikat. 1386.a. võidi see mõte vaid tagajärjetult üles võtta, 1416.a. teevad Liivimaa linnad katset ladukoha üleandmiseks, kuid tahavad kõik osa saada kasust; nüüd aga läheb Tartul korda läbi viia omad erihuvid, mis on kahtlemata tema arenemise haripunktiks.

Ka puht-väliselt ilmestus see haripunkt peakiriku valmisehitamises. Veidi enne 1300.a. lihtsa kodakirikuna alustatud, siis XIV aastasaja viimasel veernadil (pseudo-) viielööviliseks basiilikaks välja ehitatud (et meil puudub dokumentaalne materjal, siis on need tähtaegade määramised üsna ebakindlad, nii et siin vajalikud on üksikasjalikud uurimised), täiendati ta nüüd telliskiviarhitektuuris omapäraselt geniaalse läbi ja läbi suurepärase kooriga (mis 1478.a. lõpule oli jõudmas); ka püstitati mõlemad lääne-eeskülje võimsad tornid. Nii muutus toomkirik võimsaimaks kiriklikuks ehitiseks vanal Liivimaal, kui mitte vahest üldse kogu Kirde-Euroopas. Kuigi vahest linn kui niisugune sellest ehitustööst ainult kaudselt osa võttis, siiski kõneleb teiselt poolt see tõsiasi linna erakordsest rikkusest. Selles peitub aga saatuse kerge iroonia: samal ajal, kui Tartu ehitab omale peakirikut, valmivad idas sündmused, milledes peitub kokkuvarisemise ja languse idu. Kuigi Tartul tuli kannatada, eriti 1475.a. tülide tagajärjel ordu ja piiskopi vahel, nii et piiskop ja linn pöördusid kaebusega Lüübeki poole, ära näidates, et ordumeister (Bernd von der Borch) laseb kinni võtta Tartust minevad ja sinna tulevad kaubavoorid ja ära keelab läbikäimise Tartuga, siis oli see küll tugev takistus kauplemises, kuid sugugi mitte mingi ähvardus sellega võrreldes, mis aset võttis peale Novgorodi alistamist Moskvale. Novgorod ei suutnud enam kõrvale hoiduda Moskva mõjuavaldusest, kes XV aastasaja keskpaigast peale kiirelt arenes suurriigiks rohkearvuliste väikeriikide ühendamise teel; Novgorodi ülesastumine kaupmeeskonna vastu muutus järjest karmimaks, vahekorrad kujunesid õieti kestvaks kaubanduslikuks sõjaks ja kaubakoda ligines ikka kiiremini kokkuvarisemisele. Kui siis otsustav võitlus Novgorodi ja Moskva vahel lõppes Ivan III Vassiljevitši ajal 1478.a. Novgorodi allaheitmisega ja ta liitmisega Moskva külge, siis tähendas see ka koja lõppu. Kaupmeeskond ja ta varandused kuulutati arestialuseiks. Varsti sellele järgnenud, ordumeistri ja Venemaa vahel puhkenud sõjas ei tulnud Tartul kannatada; sissetunginud venelased jõudsid küll (1481.a.) Viljandini ja Tarvastuni, kuid Tartule kallaletungimiseks ei tundnud nad endid küllalt tugevaina. Moskva suurriik, mis püüdis võimalikult vabamale läbikäimisele läänega, ei võinud sallida Vene väliskaubanduse monopoliseerimist Hansa poolt; sellepärast polnud kestva kaubandusliku rahu loomise püüdeil vähematki edu. Kuigi 1487.a. suudeti teostada Tartu ja Tallinna piduliku saatkonna kaudu (üksi Tartust oli 23 inimest ja 19 hobust) pisut soodsam rahu, siis jäi ometi ka see rohkem paberile. Moskva asevalitseja survepoliitika Novgorodis ei lubanud nõuda loomulikkude kaubanduslikkude vahekordadeni; kontori kokkuvarisemine oli vääramatu. 1494.a. andis Moskva hävitava hoobi kontori nüüd enam näilikule olemasolule: samal ajal kui Toomas Schrove Tartust ja Gottscalk Remmelinkrode Tallinnast pidasid veel Moskvas läbirääkimisi, heideti kaupmehed Novgorodis vangi ja konfiskeeriti varandus 96 000 marga väärtuses. Suurvürst, kes vihale oli aetud kahe venelase surmamõistmise läbi Tallinnas, - neist hukati üks valeraha-tegemise, teine sodomia pärast, - laskis tagasisõidul vangistada Novgorodis ka Remmelinkrode, kättemaksuks venelaste eest. Schrove tuli teatetoojana üksi tagasi.


Sündmuste areng Peetrikoja sulgemisest kuni vallutamiseni venelaste poolt. Novgorodis vangistatud 49 kaupmehest olid 7 pärit Tartust, 3 - Tallinnast, kuna kõik teised olid meretagused kaupmehed (Lüübekist üksi 17), - üsna iseloomulik tõendus selleks, mil määral Hansa oli ikka huvitatud Novgorodist; Liivimaa on peaaegu päris tagaplaanile jäänud. Lüübek pani ette vangistatute vabastamiseks kaubandussulu, mis aga mõjuda võis üksnes siis, kui ka Liivimaa seda oleks toetanud. Siin avaldub seda selgeimini seisukorra uudsus: Liivimaa ei toetanud sulgu; et mitte ähvardada rahuseisundit Venemaaga, ei paistnud sulg esijoones Tartule soovitatavana, sest see oli praegu rohkem kui kunagi varemalt kaitsetus ja ähvardatud seisukorras. See polnud ka mitte enam Novgorod, kellega tegemist tuli teha, vaid võimas Moskva. Nii siis lepitigi märgukirjade, saatkondade ja ordumeister Plettenbergi ning teiste vürstide eestkostega, mis alles pikkade aastate järel tagajärgi tõid. Üldiselt aga avaldas Hansa vähe arusaamist seisukorra tõsidusest. Hoop tabas esimeses joones liivimaalasi ja oli arvatavasti Liivimaa vastu ka kavatsetud. Varssi selle järel Plettenbergi ja Moskva vahel puhkenud sõjas (1501./02.a.) sai Plettenbergile osaks küll Liivimaa linnade toetus - kui palju andis Tartu, ei saa kõigis üksikasjus kindlaks teha, - Hansa linnade poolt aga, hoolimata kõigist lubadusist, mitte midagi, välja arvatud Lüübek, kes andis oma osa rahalist toetust.

Hansa linnu tabaski Novgorodi kaubakoja sulgemine tõelikult vähem, sest kaubanduslik läbikäimine algas õige varsti teisi teid, mis meretaguseile kaupmehile olidki vahest kasulikumad, Liivimaa linnu aga, eriti just Tartut kõige rängemalt ähvardasid. Kõige pealt oli selleks Narva, kes muutus järjest tunduvamaks võistlejaks. Temas kui mitte-Hansa linnas oli kauplemine vaba kõigist Hansa maksustusist ja maksudest, nagu näit. naelatoll jne., mis loomlikult pidi olema suureks külgetõmbejõuks. Pealegi püüdis teiselt poolt Ivangorodi asevalitseja, ning sugugi mitte tagajärjetult, juhtida kõigi abinõudega kaubandust sinna. See vastselt tekkinud seisukord pidi tunduvaimalt tabama Tartut. Kui ka juba varemalt kuuldavale tulid kaebused Ranevarer’ite üle (kes lubamatuid, Hansa poolt mitte tunnustatud teid, “kõrvalteid” kaudu kauplesid Venemaaga), siis on nüüd Tartu selleks, kes korduvalt eerdab kaebusi selle üle linnadepäevil. Eriliselt valusa kaotusena tundus see, et leiti tee Pärnust Narva kaudu venelaste juurde otsem ja soodsam olevat senisest, mis viis üle Tartu; selle üle kaevati 1501. a. ülielavalt. Sama kuuldub ka 1504. ja 1506. a.

Tartu ei tahtnud aga loobuda oma esivõimu seisukohast, vaid tahab seda alal hoida, mitte keeldudes oma vanust nõudeist; ta nõuab (1504.a.), et Novgorodi “Copmans boke …..na dem olden” Tallinnast esitataks Tartu raele, et raamatud siin läbi vaadataks ja alal hoitaks, ja ta surubki selle oma nõudmise läbi. Tegelikult oli see tähtsuseta. On aga arusaadav, et kui 1514.a. otsustati kaubakoja tegevust uuesti elustada, siis ka Tartu asjast südilt osa võttis. Ta saatis Liivimaa saadikute valmistatud uue skra kava Lüübekile läbivaatamiseks ning kinnitamiseks. Igatahes ei eeldatud vist küll kuskil selle ettevõtte suurt edu, sest üsna iseloomustav on see, et uus skra võtab arvesse arvatavate kaubakojas käijatena õige piiratud arvu - kümme kaupmeest. Ja kaubakoja elustamine jäigi ebaõnnestunud katseks. Peale 1518.aastat on hooned kõdunenud, korratused on päevakorrale kerkinud ja kellelgi pole autoriteeti vaheleastumiseks. Tartu tegevusse puutuv materjal on ülipiiratud selleks, et saada täielist pilti. Kontori kui Hansa ühisettevõtte tegevus lõpetati juba 1521.a; siiski jäi igaühele lubatuks kaubelda Novgordis omal vastutusel ning riisikol. Tartule kindlustati nüüd, nagu vareminigi, tema endine kojavaimuliku ja -teenri ametisse määramise ja järelikult ka koja järelevalve õigus. See aga oli nüüd veel peamiselt teoreetilise tähtsusega. Tegelikult oli suurema tähtsusega see, et õnnestus ära hoida Plettenbergi ettepankeu vastuvõtmist, mille järele Narva pidi saama Vene kaubanduse ladukohaks, ja et venelastega kauplemist Liivimaa linnadel, eriti Narval ja Tartul, vabalt lubati. Pealegi läks Liivimaa linnadel 1522.a. korda teostada venelastega soodus eraleping, millega nad teostasid igapidi Moskva kaubanduspoliitikat Hansa kaupmeeste eesõiguste vastases kalduvuses, asudes küll loomulikult avalikku vastuollu Hansa huvidega.

Vene kaubanduse ülekandmisest otse nende müüride vahele kasvas linnadele loomulikult suurte tulude allikas, eriti aga Tartule, kes oma soodsa asendi tõttu sai tervelt oma kätte ning omandas ainuõiguse Pihkvaga kauplemises, mis pidi olema küll õige suureulatuslik. Aralt püüti vältida iga võimalikku muudatust seisukorras. Vist küll mitte lõppeks Tartu õhutusel ei surutud 1532., 1536. ja 1539.a. läbi otsused kontori asutamise vastu Pihkvas Vene kaubanduse jaoks; samuti olid nüüd ka linnad, ning mitte põhjuseta, igasuguse katse vastu, elustada Novgorodis kontorit, mis näis lootusetu ettevõttena. Arusaadavalt pidi ka Lüübek, mida edasi, seda rohkem olema selle poolt, sest ümberkäimine Hansa kaupmehega muutus aja jooksul ikka hoolimatumaks. Põhimõtet, võõras ärgu kaubelgu võõraga, teostati nüüdsest peale halastamatu hoolimatusega. See põhimõte, mis vastu võeti 1427.a. Riia poolt Hansasse mittekuuluvate hollandlaste vastu, leidis 1469.a. üldist vastuvõtmist kõigi teiste linnade poolt, pole aga õieti kunagi täieliselt tarvitusele võetud. 1516.a. otsustasid Liivimaa linnad teda täpsalt teostama hakata, mida hiljemini ikka jälle korduvalt toonitati. Veel 1541.a. teatab sellest Lüübekile sõsarlinnade ülesandel Tallinna; kui karmilt toimetati lõppeks selle teostamisel, näitab üks juhtumus Tartus: 1550.a. hukati Hans Vegesack sellest põhimõttest üle astumise pärast. Loomulikult kutsusid seesugused abinõud Läänes pahameel esile, seda rohkem, et ka muidu Hansa kaupmeeste õiguste kitsendamine omandas järjest teravama kuju ja viis lõppeks (1554.a.) tariifhindade ettekirjutamiseni, milledega kaupmehed oma kaupu pidid müüma; seega oli loomulikult lõpp tehtud igasugusele Hansa üheõiglusele Liivi-Vene kaubanduses.

Mõistagi oleme meie uurimuste praeguse seisu juures ühekülgselt informeeritud XVI aastasaja üle, Tartu kohta eriti aga päris puudulikult, nii et me ei või saada täpsat ülevaadet olukorra arenemisest; kindlasti teeb meie maal leiduvate algmaterjalide uurimine selles tarvilikuks nii mõnegi õienduse. Peetrikoja sulgemise läbi kiirustatud põhjalikud muudatused Hansa-Vene kaubanduslikes vahekorris võisid sundida selle läbi ähvardatud Liivimaa linnu oma kaubanduspolitika muutmisele. Samuti ei saa ka salata, et Lüübek, oma pisut kangekaelses kinnipidamises äraiganenud ja kõdunenud eesõigusist, vahest vähe arvestas muutunud olukorda. Ei näi kuidagiviisi usutavana, et seesugune järsk poliitika oma hansakaaslaste suhtes oleks möödapääsemata ette kirjutatud hädasunnist. Põhimõtte - võõras ärgu kaubelgu võõraga - karm teostamine pidi esile kutsuma rahulolematuse ka venelastes, kes olid huvitatud vabast läbikäimisest, seda rohkem, et nende tööstus ja väliskaubandus olid hoogsalt arenemas, nagu seda õige hästi tõendab Tartu-Vene kaubandusele väga iseloomustav kokkulepe rae ja mõlemate gildide vahel 1528.a. Aru saades kodanikkude tulusid ähvardavast hädaohust astuvad kokku raad ja Suure ning Väikese gildi esindajad ja teevad poliitiliselt targu ning ettevaatlikult rea otsuseid, mis puutuvad hulgi- (angroo-)müügisse ja on samuti määratud kaitseks ka jae- (detail-)müügi vastu (mis oli üldse keelatud). Venelaste suhtes, kelledega kauplemisest elatigi, ei tahetud talitada järsult.

Kuigi vahest sellisele poliitikale venelaste suhtes ei saanud keelata teatavat õigustust, Hansa suhtes oli ta kahtlemata ebatark ja lühinägelik. Pikkade rahuaastate kestel oli järjest rohkem kaotanud poliitilise hinnangu tundest ja püüti aralt ning kartlikult ainult omakasu poole. Selle kurva ülespidamise tagajärjed pidi avalduma õige pea.

Ivan Julm ei püüdnudki varjata oma ihasid merelepääsu sulgeva Liivimaa järele. Läbirääkimistes ajutise rahu uuendamise üle esinesid raskused; 1554.a. viisid Liivimaa saadikud asja tõesti küll rahulepinguni 15 aastaks, kuid tingimusil, mis kõige selgemini näitasid seisukorra tõsidust. Nõuti nn. “usumaksu” (Glaubenszins) maksmist igalt Tartu piiskopkonna meessoost elanikult; pidi nimelt sündima järelmaks iga kolme aasta jooksul; nähtavasti oli siin juttu vaid tasumata rendirahadest, mis tuli maksta Tartu piiskopkonna elanikel Pihkva maa-aladel asuvate mesipuude eest ja mis nüüd määratusti kõrgendati. Kogu kaubandus, peale kauplemise vaha, rasva ja raudriietega, kui ka maalt läbireisimine pidid vabalt lubatama; mingil tingimusil ei tohitud astuda liitu Poolaga. Selle jädaohuka lepingu ratifitseeris ordumeister ja siis, hoolimata Tartu ausa ja otsekohese bürgermeistri Johann Henki vastuseismisest, ka Tartu piiskop, kellel küll olid teises kavatsused. Tartus saadi aru seisukorra tõsidusest, seda rohkem, et kõdunenud orduriigi alused vankusid, ja hakati end ette valmistama; muretseti kohale kahurid Amsterdamist, Danzigist ja Lüübekist, kuid palju kaugemale ei jõutudki, kuna muretu toomkapiitel ei tahtnud lubada maa-ala uusiks kindlustusiks. Kuid enesestmõistetavalt arvestati ka siin sama vähe, nagu kogu maalgi, oma jõudusid, otsiti abi aga välismailt. Tartu kui ta ka sõsarlinnad pöördusid Hansa poole. Ent siin avaldusidki senise kaubanduspoliitika tulemused - abiotsimine jäi tagajärjetuks. Hansale tähendas see: kas Vene- või Liivimaa! Valiti Venemaa, seda enam, et Liivimaa linnad ei olnud, hoolimata äärmisest hädaohust, korduvalt peetud läbirääkimisil valmis mingisugusele järeleandmisele. Ei häbenetud isegi sõja puhkemisel toetamast sõjariistade ja laskemoonaga oma endise kaaslase vaenlast. Nii lagas katastroof üle kogu maa. Rahutegemise läbi Poslovis (1557.a.) murti leping venelastega ja samal ajal, kui Liivimaa saadikud kauplesid veel Moskvas usumaksu pärast, tormasid esimesed Vene sõjasalgad 1558.a. jaanuari lõpul maale sisse, esialgu küll vaid maakuulamise otstarbel, kuna aga süstemaatiline alistamis-sõjaretk algas alles kevadel. Oli käegakatsutavalt selge, et see sihitakse eeskätt Tartu vastu. Tartu piiskop Hermann Wesel oli läkitanud Moskvasse saadiku ja näis kavatsevat lepingut venelastega omal algatusel sõlmida, -otsus, mille ta oli läbi arutanud ühiselt oma kantsleriga, silmas pidades seisukorra täielist lootusetust, juba 13.märtsiks Volmarisse kokkukutsutud linnadepäeval. 11.V. langes Narva, 29.VI. - peale 6-nädaöast vastupanu Georg Üxkülli eestvõttel - Vastseliina, äraandmise tagajärjel, mille algatajaiks olnud, nagu näib, mõned lossis viibinud Tartu kodanikud. Kirepi juures olevast sõjalaagrist abi palunud ordumeistrit Wilhelm Fürstenbergi keeldus linn, kus just parajasti seisused viimast korda olid nõupidamisel, toetamast. Küll esineb bürgermeister Tönnis Tyle, veel vanade põhimõtete inimene, “üks vaga, aus ja kristlik mees”, nagu teda iseloomustab kroonik, tulise kõnega ausa, vahva võitluse kasuks viimase võimaluseni, selgitab juuresolijaile võõra abi lootmisemõttetust, kuid ta jääb enamusele alla.

Paistab, et piiskop Hermanni läbirääkimised ei saavutanud Moskvas rahuldavat tulemust, sest 5.VII. pakub ta oma piiskopkonda Holsteini hertsogile Magnusele. Kuid juba võetakse ootamatu kallaletungimisega ära Kastre (Warbeck), äärmine idapoolne tõkekindlustus Emajõel (võib-olla ka mõne Tartu kodaniku äraandmise tagajärjel?) ja ööl vastu 11.VII. algab linna pommitamine Ropka suunas visalt pealetungiva vaenlase poolt. Asi ei läinudki üldse korraliku ümberhaaramise ning piiramiseni. Fürstenberg läkitas küll saadikud, palus, et linn vastu paneks, ja lubas hoolt kanda linna vabastamise eest. Kuid linn oli täis ümberkaudse lausmaa põgenikke, elanikud olid meeleheitel ja kurnatud, pikad uhke ja küllusliku hüveolu aastad olid avaldanud hävitavat mõju. Linna käsutuses oli ainult pisut üle 140 sõjamehe, nii et juba ette tuli kahelda energilises vastupanus. Pealegi tuli puudus laske- ning toidumoonast, ja müüristik oli sootuks korrast ära. Vähesed kindlustused, mis olid tehtud agulite lammutatud majade palgistikust just enne venelaste tulekut, ei etendanud mingisugust osa.

Üks ebaõnnestunud piiskopivägede väljatung viis evangelistide ja katoliiklaste vaheliste tülideni, mis ainult suure vaevaga kõrvaldati ja oma nõrgendavat mõju avaldamata ei jätnud. Edasi näib, et ka linnas eneses ei puudunud äraandlikke sepitsusi: äraseletamatul viisil pääses lahti tuli, mis haaras ka ühe kindlustorni. Seisukorda võis küll ainult lootusetuks märkida. Nii jõuti läbirääkimisteni venelastega. On vähe tõenäoline, et siin tegemist oleks otsekohese äraandmisega piiskopi poolt: siiski paistab, et ta oma püüdes end päästa linna survele ei suutnud enam kaua vastu panna. Tõenäolisemana paistab, et ka siin olid mängus piiskopkonna-kohtuniku Elert Kruse ebapuhtad käed; paljud asjaolud kõnelevad tema vastu, kuigi ta hiljemini eitas igasugust süüdi. Bürgermeister Tyle nõudmisel laskis linn omalt poolt anda piiskopil pühaliku tõotuse, et hädasunnil linna üleandmist kellelgi ette ei heidetaks.

Kapitulatsioonitingimused, mida vürst Peeter Ivnovitš Šuiski arvas kindlasti lubada võivat, olid soodsad; nii siis ei kaheldudki enam pikalt. 19.VII. anti talle linnavõtmed üle; linnuse ja lossi võtsid venelased oma alla ja Šuiski marssis pidulikult sisse. Vana-Liivimaa Tartu lõpetas oma olemasolu.


Linna siseolude arenemine keskajal (kuni reformatsioonini). Kui linna välise arenemise käik laseb end, kuigi ka hädavaevaliselt, peajoonis ära tähendada, siis oleme meie linna sisemises arenemises, õigulikus seisukorras ja kultuuriloolisis küsimusis keskaegse arhiivi hävimise tagajärjel orienteeritud niivõrd puudulikult, et siin on ajutiselt võimalikud õieti ainult umbkaudsed oletused, mis seda kahetsemisväärsem, et Tartu, kuigi ta sõsarlinnadega võrreldes arenes välisvahekorris üsna iseseisvalt, jäi nähtavasti viimaseist maha sisemises sõltumatuses, olles tihedalt liidetud piiskopkonnaga, - asjaolud, mis tohiksid väärida erilist huvi.

Linnaõiguste andmisel määrati alusena uuele asulale Riia õigus, kusjuures Riia sai apellatsiooni-instantsiks, mille kaudu loomulikult tajat tee intensiivsele mõjustusele Riia poolt. Arusaadavalt oli Riia õigus maksev vaid pärislinnas, mitte aga linnuse piirkonnas, nii et ühine linnamüür piiras kahte õigusmõistmise eripiirkonda. Piir toomi ja linna õigusterritooriumi vahel oli vaid mõtteline; ta siirdus peaaegu otsejoones lossist kuni pisut ida poole Jakobi väravast; nii siis asus sellest joonest ida pool päris linn. Ühtaegu linnaõiguste saamisega on tegevusse seatud ka raad. Kuidas oli normeeritud liikmete arv raes, kes isevalimise teel täiendas oma koosseisu, selle kohta puudub meil täppis ülevaade; bürgermeistrite arv kõikus kolme ja nelja vahel, raehärrade (linnanõunikkude) arv - nelja ja üheksa vahel. Linna valitsemine oli täielikult rae kätes, samuti ka linna välispoliitika juhtimine ja linna esindamine väljaspool; poliitilise elu korraldamises moodustas raad kõrgeima instantsi. Oma autonoomsel võimul andis ta rae- või sundmäärusi (Willküren) ja n.n. “burspraken”, s.t. politseilikke ettekirjutisi mitmekesisemat laadi, mis olid elanikele kohustavad; tema võimkonda kuulus ka gildide, käsitöölisametite ja tsunftide põhikirjade (Schragen) kinnitamine. Oma esindajate kaudu võttis raad osa maa-, linnade- ja hansapävist; neil vastuesindajate kaudu võttis raad osa maa-, linnade- ja hansapäevist, neil vastuvõetud otsused, retsessid ja lepingud olid kohustavad linnaelanikele ning raad pidi hoolitsema nende teostamise eest, samuti loomulikult valvama ka välisvõimudega tehtud lepingute pidamise üle.

Mis määral raad päriskeskajal huvitatud oli kirikuelust, pole võimalik praegu enam kindlaks teha. On teadmata, kas arvestas piiskop katoliku ajal rae soove vaimulikkude ametisse määramisel kahes linnakoguduse - Maarja ja Jaani - kirikus; igatahes on raad mõlema kiriku tulundusliku elu juhtimisest osa võtnud. (Reformatsioni ajal esilekerkinud muutusist kõneleme allpool.) Jakobi kirik, mis oli esialgselt samuti linnakoguduse kirikuks, liideti umbes XV aastasaja alul tema kõrval asuva, erakordselt rikka tsistertslaste nunnakloostriga, millega ta ühendati ka ehituslikult. See klooster, kandes puht-aristokraatlikku ilmet ja asudes toomi territooriumil, eraldi rae võimkonnast. Vahest ongi toomi ja linna õigusterritooriumi vaheline piir, mis tähelepanu väärival viisil ära lõikas osa loomulikult linnale kuuluvast territooriumist, seletatav püüdega, võimalikult tihedalt siduda kapiitliga seda suursugust kloostrit. Küll aga jäi Püha Vaimu hospidal kestvalt rae valitseda, kelle esindajad olid alati selle asutise eestseisuses. Ja isegi 1514.a., kui piiskopp Christian Bomhweri ajal pidid paavsti käsul kasutada antama kolmanda reegli frantsisklaste nunnadele, naistertsiaarlastele, asukohaks tarvilised hooned, milleks raad vabastas Püha Vaimu hospidali, jäid uue kloostri eestseisusesse üks bürgermeister ja üks raehärra. Samuti kuulus are valitsuskonda ka teine linna hoolekandeasutis - rikas ja rohkete, annetustena saadud kinnisvaradega Püha Jüri nimeline pidalitõbiste-asutis kui ka väljaspool linna asuvad linna Püha Antoniuse, Püha Anna, Püha Jakobi surnuaiad. Enne 1300.a. ellukutsutud Püha Maarja-Magdaleena nimelise dominiiklaste ja peale 1465.a. asutatud frantsisklaste kloostri valitsemise kohta puuduvad meil igasugused põhjendatud teated, nagu me üldse üsna puudulikult oleme orienteeritud mungakloostrite üle, nii et me ei saa mingit kujutelma nende mõjustusest linnaellu. Sama kurb on lugu meie teadmistega koolielu alal. Kindlasti tõendatav on vaid toomkooli olemasolu päriskeskajal; linna ladina kooli nimetatakse esmakordselt alles 1527.a. Täiesti võimata on jälgida vaimlise elu avaldusi, mida kaasa tõi elav läbikäimine läänega.

Linna rahandus kuulus täies ulatuses rae võimkonda, samuti ka rahapaja valitsemine. XIII aastasajal ja XIV sajandi esimesel poolel ei kasutanud Tartu piiskopid nähtavasti veel rahalöömis-õigust, sest vanimad rahad, millede löömisaeg vastuvaidlemata kindlaks tehtud, on pärit Johann I Wyffhuseni ajast (1346.-1373.a.), ent need näivad olevat sisse veetud. Alles umbes XV aastasaja alul hakkab linn kasutama rahalöömis-õigust, kuid maaisand jättis enesele rahalöömise ülem-õiguse. Rahalöömiseks pidi linn saama nõusoleku drostilt piiskopi nimel. Linn seadis ametisse rahalööja, vannutas tema ja pidas teda oma otsekohese kontrolli all. Rahavalmistamis-asjanduse üksikasjalisist muutusist ei suuda me enam saada ülevaadet, eriti no veel selgusetu Hansa kaubanduse mõju.

Linna tulud koostusid linna varanduste sissetulekuist, rahavalmistamise puhastulust, kohtuandmeist, saksa soost isikute pärandusvarast ja võõrailt võetavast pärandusmaksust (10%), edasi aktsiisist ja mitmekesiseist kaubanduslikest maksudest ja tollidest, mis moodustasid õige silmapaistva summa; siia juurde tulid lõpeks tulud linna ettevõtete - kaalukoja, apteegi, vene kaubahoovi, veskite jne. - väljarentimisest. Sellele vastasid väljaminekuis alalised linnaasutiste ülalpidamiskulud, linna kaitseks tarvisminevad ja kindlustustiku jne. korrashoiu kulud; edasi olid õige kulukad saatkonnad ja esindused, mis olid tingitud välispoliitilisist suhteist. Ja ehk küll ka veel kirikud enam-vähem hästi ja rikkalikult toetust said annetustest, võisid linnale kulud tekkida ka siit; samuti ka hoolekandeasutiste - hospidali ja leprosooriumi - ülapidamisest, missugused asutised samuti olid kindlustatud rohkete annetuste läbi.

Raad moodustas linna kõrgeima kohtuinstantsi. Tsiviil- ja kriminaalasjus oli kohtuvõimu esimeseks astmeks foogtikohus, kuna raad moodustas teise astme. Rae võimkonda kuulusid ka juba esimeses astmes päranduste- ja testamenditüliasjad ja raskemad kriminaalasjad, samuti ka kohtutoimetuste sissekandmine linnaraamtuisse. Edasikaebused läksid Tartu raelt Riia rae kui apellatsiooniinstantsi ette. Kui korra (1555.a.) apelleeriti foogtikohtust otse piiskopi poole ja raad sellele otsusele allus, siis konstateeriti kummagi - nii linna kui ka piiskopi - poolt, et linn pole kohustatud pidama seda korda, vaid on nõusolekut avaldanud “ainult erilisest austustusest ja armuliseks heameeleks” oma maavalitsejale.

Kuigi raad moodustas kohtuvõimu alal kõrgeima instantsi, oli ta võim ses suhtes ometi selle läbi piiratud, et tema kõrval asus üks piiskopi ametnik. Foogtikohus koostus kahest linnakohtunikust - ühest vanast ja ühest noorest, nagu neid nimetati - ja piiskopidrostist (Drost). Kohtuandamid läksid ühesuurusis osades linna ja piiskopkonna kassasse. Nii siis pole piiskop kunagi loobunud oma kohtu-ülemvõimust Tartus, vaid on omanud alati esindust linnakohtus; ses mõttes lubabki piiskop Bartholomäus Savijerve oma privileegiumis (1455.a.) linnale “poole kohtuvõimust”. Rae poolt ametisse seatud kohtunik pidi andma ametivande raele ja drostile, kuna aga viimane pidi vande tooma piiskopile, toomkapiitlile ja piiskopifoogtile. Kuidas jõuti tähendatud olukorrani, sellest ei saa me üksikasjus isegi ligikaudset ülevaadet; küsimus seisab lähimas ühenduses linna iseseisvuse arenemisega piiskopi suhtes üldse ja linna liitmisega piiskopkonna seespidisesse territoriaalühendusse.

Kui ülalmainitud, umbes 1250.a. resp. varsti peale1262.a. linna poolt Lüübekile saadetud palves nimetatakse “advocatus, consules et civitates” ja advocatus’t eelistatakse teistele, siis tohiks sellest järeldada, et foogt oli veel täielikult maaisanda ametnik ja et vahest isegi rae juhatamine oli tema käes; foogti võimkonna äramääramine jääb aga täielikult hüpoteetiliseks. On võimata kindlaks teha, millal foogt on saanud linna ametikandjaks ja kuidas teostusid põhiseaduslikud muutused. Teate segakohtust, piiskopidrostiga koosseisus, leiame esmakordselt ühes ürgkirjas 1423.aastast. esiteate drosti (dapifer) üle - 1347.a.; kuid võimata on kindlaks määrata, kas teda tuleb siin võtta ühenduses kohtuga. Ometi tohiks tõenäoliselt oletada, et kiiresti areneva kaubanduse mõjul teostus õige varakult teatav sõltumatus, mis siis järjest edasi arenes. Novgorodis 1338.a. venelastega tehtud lepingu üle pidas läbirääkimisi piiskop Engelbert von Dolen ilma linnaesindajaita; siiski on vaevalt usutav, et selles tohiks näha Tartu erilise sõltumuse tunnust, sest ühelt poolt polnud ju ka teised Liivimaa linnad esindatud läbirääkimisist osavõtjate hulgas ja teiselt pool võis linn alati head meelt tunda oma kaubanduslikkude huvide kaugeleulatuslikust kaitsest piiskopi poolt. Piiskop ja linn teotsesid ses suhtes küll peaaegu alati käsikäes, mille põhjus peitub osalt selles, et ka piiskop ise osa võttis kauplemisest Venega, nii et linna kasude kaitsmine olli ka ta enese huvides. Näib isegi, et Tartu oli juba tol ajal võitnud endale teatava tähtsuse ka sisepoliitiliselt, sest kui piiskop Engelbert von Dolen lahendas Riias 1326.a. kapiitliväravate pärast piiskopivalitsuse ja linna vahel puhkenud tüli, oli ta esindatud ühe saadiku läbi toomkapiitli ja Tartu vasalkonna poolt ja Tartu bürgermeister Heinrich Seeleni kaudu. Selles on tahetud näha tõendust, et Tartu piiskopkonna põhiseadus on juba vanast ajast peale põhjenenud kolmel seisusel - toomkapiitlil, rüütelkonnal ja linnakodanikkonnal. See on võimalik, kuigi mitte tõestatav. Tohiks näha siegi linnavapis, mida me tunneme vanemaist pitsateist, tõendust linna tihedale liitumisele piiskopkonnaga. Vapil näeme harilikkude linna piltkujutiste üle - linnamüür tornide, väravaavause ja väravatega - Tartu kui linna ainsaiks iseloomustavaiks tunnuseiks rippuvat piiskopkonna pühakute atribuute - Pauluse mõõka ja Peetruse võtit Andrease ristina. Nagu teisedki seisused oma püüdes, maavalitseja võimu piirata, üksnes aeglaselt suutsid laiendada oma õigusi, ei võinud igatahes Tartugi tegelik osavõte maa valitsemisest mingil tingimusel olla olulise tähtsusega. Ent alles järk-järguline tõus välispoliitiliseks võimuteguriks mõjus siin tagasi ka sisepolitiliselt.

Ühe tähise moodustab ses suhtes inkorporatsioonisõda Dietrich Damerowi ajal. Siin annab linn kapiitli ja piiskopinõukogu kõrval üheõiguslikuna oma nõusoleku liiduks Leeduga (1396.a.) ja kirjutab alla lepingu.

Järgmist pöördepunkti kujutab piiskopp Bartholomäus Savijerve poolt piiskopi asemikuks ja järlikult oletatavaks järeltulijaks tõstetud Halmicus von Mellinkrode valimiskapitulatsioon. Peale kõigi seniste eesõiguste ja vabaduste kinnitamise peab tema, piiskop, kohustuma, ei ühtegi koadjuutorit valida ilma kapiitli, rüütelkonna ja linna teadmiseta, nõuandeta ja nõusolekuta; peale selle tunnustab ta kohuste, teha oma valitsemismäärused, mis puutuvad rüütelkonda või linna, olenevaiks nende seisuste nõuandest ning nõusolekust. Kui linna ka juba varemini juhuslikult oma mõju piiskopi valimisel maksma oli pannud ja kui ta, tänu oma majanduslikule seisukorrale, oli muutunud mõõduandvaks teguriks piiskopkonna valitsemises, siis oli talle kõnesoleva valimiskapitulatsiooniga vääramatult kindlustatud õigus osavõtteks maa valitsemisest. Linn oli selle läbi asetatud ühele astmele teiste seisustega, mis erilise väljenduse leidis hiljemalt maaisandate poolt kinnitatud privileegiumis, et Tartu linnakodanikud tohivad üheõigluslikult aadlist võrsunutega kasutada ning pidada toomivaimulikkude kohti. 1485.-1543.a. on kolm Tartu linna kodanikku olnud piiskopiks: Dietrich V Hake (1485.a.-1498.a), Gerhard Schrove (1505.-1513.a.) ja Johannes V Bey (1528,-1543.a.).

Me ei suuda ülevaadet saada sellest, mil määral päriskeskajal linna valitsemisest osa võttis kodanikkond oma korralduste kaudu ja kuidas arenes tema oletatav mõju raele. Asjaolu, et rae täiendamine sündis eranditult kaupmeeskonna, Suure Gildi liikmeist (vanim põhimäärus on pärit 1387. või 1327.a., - aasta-arv pole täpsalt loetav) ja et kaubandus moodustas linnale olulise eluallika, teeb tõenäoliseks oletuse, et Suurel Gildil on olnud juba varemalt mõju rae otsuseisse, vähemalt rahanduslikes küsimusis. Kui 1425.a. raad ühes asjas kirjutab Tallinnale: “meie oleme läbi rääkinud oma kodanikkonnaga ja oleme ühisele otsusele jõudnud, et meie…” (“hebben wii oversproken mit unser menheid unde sin darup ens geworden, dat wii…”), siis äratab see mulje, et igatahes arvestas raad tähtsais asjus linna poliitilist kogukonda, s.t. Suure Gildi kõrval ka käsitööliste ühendust ja Väikest ehk “unserer lieben Frauen” Gildi (mille tekkimisaeg teadmata, 1449.a. aga on ta omanduses igatahes üks kinnisvara-ühik). Teised kodanikkude korraldused ei tulnud poliitilises elus arvesse. Selle läbi, et Väike Gild oli põhimõtteliselt jäetud esinduseta raes ja muud kodanikkude korraldused kõrvaldatud poliitilisest elust üldse, oli igatahes loodud pind mitmesuguseiks vastuoludeks. On vaevalt võimalik kindlaks teha, kuidas need avaldusid. Kuigi meil XVI aastasajast on teada juhud, kus rael on puudunud oma korralduste maksmapanekuks tarvilik autoriteet ja kus pinevus rae ja kodanikkonna vahel näib olevat omandanud ähvardava iseloomu, siis pole asi ometi mitte läinud revolutsiooniliste pööreteni. Siiski näib raad kartusest sellise käsitööliste esiletungi ees nende soove tarvilisel määral olevat silmas pidanud. Igatahes on XVI aastasajal Väikese Gildi mõju Suure Gildi kõrval järjest kasvamas, ent me leiame mitmesuguseil juhtumusil rae esindajate kõrval ka kaupmeeste ja käsitööliste esindajaid. Eriliselt iseloomustavaks näiteks on viimane nn. Tartu “lepe” 1522.a. (aset leidnud ka juba 1478.a.), mis tehtud rüütelkonna ja linna vahel, kusjuures viimast esindasid rae saadikud ja mõlemate gildide vanemad “mit ihren Weisesten, Beisitzern und allen Brüdern”; “leppe” otstarbeks oli eesõiguslikkude vabaduste ning õiguste alalhoidmine ja kaitsmine piiskop Blankenfeldi, maaisanda nõudlikkude püüete vastu.


Piiskopp Blankenfeld. Reformatsioon. Õieti on vahekord maaisanda ja linna vahel olnud enamalt jaolt hea. Teravakokkupõrkeni, mis tõsiselt ähvardas linna sõltumatust, läks asi vaid piiskop Johann Blakenfeldi ajal, kes oli Rooma absolutistlikkude püüete järsemaks esindajaks; kokkupõrge muutis vastuolud Roomaga ääretu teravaiks, kaasa mõjudes seega reformatsioonile. kui juba ta eelkäija Christian Bomhover (1514.-1518.a.) oli riivanud linna õigusi, segades end aktsiisiasjadesse, siis läks Blakenfeld (1518.-1527.a.), hoolimata valitsemisele asumisel antud privileegiumide kinnitamisest, oma püüdes, valitseda piiskopkonda sõltumatu vürstina, võimuideaalide ja valitsemispüüete teostamisteel märksa kaugemale. Peale aktsiisiasjade nõudis ta kaasaotsustamisõigust Suure Gildi põhimääruste muutmisel; ka esitas ta nõudmise edastamise kohta, et apelleerimine Riiga peab lõpetatama, nõudes sellega kohtukorralduse muutmist linna kohtus; siis nõudis ta, et linna kohtuvõimkonnast eraldataks mitte üksi vaimulikud, vaid ka kogu tema õukonna ilmlik personaal, isegi veretöis. Lõppeks nõudis ta toomivärava avamist. Linnuse kõrval asuv toomivärav oli piiskopi meeskonnal ainukeseks läbikäimisvõimaluseks välisilmaga, mida linna ei saanud esialgu kontrollida; kõik teised lossi siirduvad teed viisid ju läbi linna. Kuid linn ei võinud loobuda toomiväravast ja oli omale võitnud maaisandatelt õiguse selle sulgemiseks; millal nimelt, seda me ei tea. Ka Blakenfeldi poolt antud privileegiumis leidusid sellesse puutuvad määrused. On enesest mõistetav, et see linlaste kontroll pidi tunduma piiskopile väljakannatamatuna. Seepärast laskis ta värava avada. Lõppeks tähendasid need Blakenfeldi nõudmised linna õiguste hävitamist. Ta tühistas privileegiumide kinnituse, kuulutas selle olematuks ning iganenuks ja tõrjus järsult tagasi kõik katsed läbirääkimisiks, mida tegi sügavat pahandatud ning haavatud linn. Tõsi küll, lõppeks jõuti Riia ja Tallinna vahetalitusel 1519.a. juulil kokkuleppeni, seda enam, et rüütelkond, keda ähvardas sama saatus, ei püüdnudki varjata oma poolehoidu ülekohtuse kallaletungi osalisele kogukonnale; kokkuleppes lubati linnale uuesti kõik senised eesõigused. See kokkulepe jäi aga puhtvormiliseks. Konflikt kestis edasi; Blakenfeld ei tahtnud taganeda teelt, millele ta juba korra oli asunud; teiselt poolt tõi evangeeliumiõpetuse levimine esialgselt puhtilmlikku konflikti ka usulise momendi, mille läbi seisukord äärmiselt teravnes.

Reformatsiooniline liikumine omandas Tartus võrreldes sõsarlinnadega hilise, selle eest aga seda järsema ning tormilisema käigu. Et Tartu lepe 1522.a. käsitles vaid poliitilisi küsimusi, mitte aga usulisi, siis pidi raad, käesoleval korral rüütelkonna poolt üksi jäetud, üürikese tegevuse järele vabastama ametist ja välja saatma Blakenfeldi käsul 1524.a. suve alul Riiast tulnud esimese evangelistliku jutlustaja Hermann Marsowi. Linn jäi alul ilma vaimulikkude talitsuseta, mis aina suurendas rahulolematust, seda enam, et teiste linnade poolt linnadepäeval Tallinnas 1524.a. juulil lubatud abi suurendas julgust võitluses prelaadi vastu.

Peapiiskopkonnas valitsusvõimule asudes (1524.a. oktoobril) pidi Blakenfeld nõus olema laialdase privileegiumi kinnitamisega, mis kindlustas linnale kõik vanad õigused täies ulatuses ja tähendas sel määral linna mõju laienemist valitsemises, et Blakenfeld lubas ametisse seada enese Riias viibimise ajaks asevalitsuse, mis pidi koostuma kahest toomhärrast, neljast läänimehest ja kahest bürgermeistrist. Usuasjus lubas ta nimelt, et püha evangeeliumi pidi kuulutatama selgelt ning võltsimatult Vana ja Uue Testamendi järele neile rahva hulgast, kellele see kohane, kirikutalituses aga ei tohtinud sündida mingit uuendust ega muudatust. Ometi oli see sunnitud lubadus, mida ta iialgi ei mõtelnud täita ja mis aina tühjaks sõnaks pidi jääma. Jutlustaja asemel, kes kutsutud oleks jumalasõna kuulutama, ilmus hilissügisel Volmarist välja saadetud kasukepp Melchior Hoffmann, keda küll juba kergelt oli puudutanud taasristijate vaim, alustas esialgu tasahiljukesi lihtrahva seas oma ässitavaid, papistlikkude jäleduste vastu sihitud jutlusi, mis talle peagi suure poolehoiu tõid. Rahutus kasvas, eriti aasta lõpul järgnenud Blakenfeldi ärasõidu järel, kui rahutud ollused avalikumalt julgesid esineda. Blakenfeldi käsk piiskopivalitsuse foogtile Peeter Stackelbergile demagoogi vangistamiseks pani kired leegitsema. Üleskihutatud fanaatiline mass rüüstas mustpeade tugeval toetusel pühapäeval 7.I.1525.a. mõlemad kogudusekirikud ja pöördus siis kloostrite piirkonda, kust minema kihutati dominiiklased ja frantsisklased, samuti ka naistertsiaanlased. Selle järele rüüstati ja rööviti paljaks veneusuliste Nikolai kirik. Ainult suursugune Katariina klooster jäi puutumata. Kolm päeva hiljemini asusid hulgad toomi allaheitmisele. Esimese kallaletungi lõi piiskopivalitsuse foogt veriselt tagasi; 2 sakslast ja 2 eestlast jäid langenuina lahinguväljale. Teisele, suuremate jõududega ettevõetud kallaletungile ei suuda Stackelberg vastu panna ja peab taganema lossi. Hulgad rüüstavad toomkiriku; siis asuti toomhärrade majade kallale; samal ajal seatakse üles lossi vastu kahurid, et lõplikult hävitada vihatud valitsusvõimu; siis aga pääsevad võimule korrakaitsjad ollused. Asevalitsus astub energiliselt vahele, piiskopivalitsuse foogt jätab lossi maha, mille asevalitsus oma võimkonda võtab. Mõni päev hiljemini Tallinnast abiks saadetud sõjaväeliste salgakesega võtab linn lossi oma alla. Energiliselt püüdis raad linnas rahu jällegi jalule seada; Riiast kutsuti kohale Sylvester Tegetmeyer, kes terve kuu igapäev jutlusi pidas ja ärevad meelde jällegi rahustas. Segase vaimuga, eksalteerunud Hoffmann pidi linnast lahkuma.

Peale aadli päralt oleva nunnakloostri võõrandati kõik linnas leiduvad kirikuvarandused: kirikud, kloostrid, kapitalid, vikaariad, kirikurendid jne. Peale selle pidi võõrandatuks jääma kogu toomi maa-ala ühes peakiriku ja lossiga, missugune asjaolu pidi aadli juures esile kutsuma järjest kasvava rahuolematuse, mis siis Volmari maapäeval (1525.a. juulil) viis avaliku vastuoluni: linn, võitluses üksi jäänud, pidi alluma ordumeistri vahekohtulikule otsusele ja üle andma lossi läänimeestele. Katsed, lepitada Tartut vihatud prelaadiga, jäid tagajärjetuiks, Tartu ei allunud talle mitte. Tüli lõppes alles Blakenfeldi surmaga 1527.a., ja Tartu kodaniku Johann Bey valimine piiskopiks tõi enesega kaasa täieliku vanade privileegiumide jaluleseadmise; uues piiskopis leidis linn kaitsja ning hoolitseja.

Kiriklikkude olude ümberkorraldamisega linnas peale evangeeliumiõpetuse maksmapanemist astus raad vaimulikes asjus senise kõrgema vaimuliku võimu, piiskopi, asemele, kelle õigusist üks osa üle läks raele, kusjuures viimane muutus nüüdsest peale kõrgeimaks organiks usuasjus. Ja kuigi terve poliitiline kogukond, s.t. vaimulik seisus, mõlemad gildid ja ajutiselt, senikaua kui neilt voolasid maksud üldlaekasse (“in den gemeinsamen Kasten”), ka mustpealased (s.t. mittekohalikkude, abiellumata kaupmeeste ühingu liikmed) osa võtsid vaimulikkude valimisest (mil määral, pole selgitatav), siis oli ometi raad otsustav pool, sest et tema vaimulikud kinnitas ja ametisse seadis. Raad andis kiriklikke määrusi, ja kuigi kirikuõpetajad andsid ka omalt poolt kiriklikku ellu puutuvaid määrusi ning korraldusi, siis said need maksvuse vaid rae nõusoleku korral. Jaani kirik vabastati eestlasile nende jumalateenistuste jaoks; esimesiks jutlustajaiks olid Heinrich Südert (1526.-157.a.) ja tema kaplaan Frantz Wite, kes omandas erilised teened ning püsiva mälestuse katekismuse tõlkimisega eesti keelde. Kuid ka saksakeelsed jumalateenistused leidsid aset samas kirikus kaks korda nädalas. “Pastori” nime kandsid vaid mõlemate kirikute - Püha Maarja ja Püha Jaani- ülemõpetajad, kuna teisi vaimulikke nimetati jutlustajaiks (“praedicantes”) või kirikuteenreiks. Raha, mis sekvesteeriti vikaariatest, kirikurentidest ja muist katolikuaegseist kiriklikest annetusist, ühendati n.n. üldlaekasse (“in den gemeinen Kasten”), millel lisaks pidid kogukondlikud seisused ning korraldused maksma oma alalisi toetusmakse. Neist summadest kaeti rae juhatusel kiriku ülevalpidamise, vaestehooldekande ja kooliasjanduse kulud. Nagu teisteski linnades, avaldus kooliasjanduse arengus Tartuski reformatsiooni tagajärjel tõus; 1527.a. kohta on mainitud ladina kooli olemasolu, mille kõrval pidi olema ka algkool. usupuhastuse maksmapanemisele järgnenud aastail jääb Tartu välismaade ülikooles õppivate tartlaste arvu poolest taha sõsarlinnadest pärit olevate üliõpilaste arvust; nii siis tohiks ikkagi oletada, et ei suudetud kooliasjandust kohe tõsta oodatud kõrgusele. Teadete järele, mis saadud viimase, allaheitmisele eelnenud aja kohta, ei ole koolide seisukord ka tol ajal nähtavasti rõõmustav olnud. Üsna tõsiselt võeti tol ajal kaalumisele ka tütarlastekooli (“Mägdleinschule”) asutamise mõte. Kooliasjanduse juhtimine allus raele, kes pidi kooliõpetajate ametisse seadmise eest hoolitsema, kuigi järelevalve oli usaldatud Püha Maarja pastori hoolde.

Evengeeliumiusu kiriku- ja jumalateenistuskorra väljakujunemise üksikasjalik jälgimine viiks siin liiga kaugele. Üksnes iseloomustava näitena väärib esitamist asjaolu, et isegi veel 1553.a., nii siis peaaegu terve inimpõlve võrra peale usupuhastamise teostamist, tõstavad vaestehoolekande eestseisjad rae ees kaebuse, et kiriklikud korjandused kaotavad palju rahva osavõtu tagajärjel jutlusist tsisterslaste nunnakloostris, mille vastu raad ainult määruse võis anda, et luteriusuliste jumalateenistused peavad varemini algama, et teenistuskorrad ei langeks mitte ühe aja peale.



Tartu kodanikkond keskajal. Tartu elanikkude arvu keskajal määrab Arbusov umbes 6000 peale (see arv pidi käima muidugi ainult pärislinna kohta); nii siis on Tartu teisel kohal peale Riia (8000 el. ). Elanikkond koostus rõhuvas enamikus küll sakslasist, ometi moodustasid eestlased kahtlemata õige tähtsa protsendimäära. Otsekoheste allikate erakordse nappuse põhjusel on meie teadmised linna eesti elanikkonnast õige puudulikud ja me peame leppima rohkem kui kuskil mujal oletustega ning ettevaatlikult käsiteldavate analoogiajäreldustega, mis vajavad kindlasti nii mõndagi õiendust.

Igatahes võib tõenäolisena vaadelda asjaolu, et eestlased etendasid kohe linna asutamisel enam-vähem tähtsat osa, eeskätt juba puhttulunduslikel põhjusil. Linn poleks suutnud kuidagi toime saada kindlustamise ja kaitsmise raskete ülesannetega ainuüksi Saksa kaupmeeste ja käsitööliste abil, kes vaid järk-järgult ja aegapidi maale jõudsid; sellele vastavalt pidi esialgu rõõmuga tervitatav olema ka iga mittesakslasist linna-asuja. Tarvitseb küll vaevalt eriti mainida, et linnas elavad eestlased olid vabad. Riia õigus määrab ju kindlaks, et igaüks, kes lausmaalt või kuskilt mujalt linna põgeneb, peab olema vaba, kui see, kelle pärisori või vang ta oli, ei nõua teda seaduse põhjal tagasi aasta ja kuue nädala (“Jahr und Tag”) jooksul. See määrus oli põhjuseks arutuile protsessele, oli aga samal ajal ka iseloomustavaks tõenduseks selle kohta, et linnadel vaevalt kannatada tuli elanikkude ülirohkuse all, kuna ju tööjõude kõigi abinõudega püüti kinni hoida.

Kui selle põhjal linna-eestlaste isiklik vabadus oli igas suhtes kindlustatud, siis on kodanikuõiguste suhtes küsimus märksa keerulisem. Esialgselt näisid eestlased kasutanud olevat isegi piiramatuid kodanikuõigusi, sest kitsenduste varal suutis linn küll vaevalt kedagi enesesse meelitada ja sellest ta esimesil ajul kahtlemata oleneski. Hiljemini aga, kui juba isegi võõraste, meretaguste saksa “külaliste” ja igasuguste võistlejate suhtes pandi maksma kitsendused linna kaubanduslikus ja tööstuslikus elus teatavate eesõigustatud ringkondade huvides, võis küll vaevalt uskuda, et eestlaste kohta poleks mingeidki kitsendusi maksma hakanud. Edasi on sama vähe mõeldav, et järk-järgulisel maalelanikkude sattumisel orjapõlve poleks olnud ka refleksmõju linna eesti elanikkonna seisukorrasse, milles tekkisid enam-vähem silmapaistvad kitsendused.

Kui kaugele ulatusid aga need kitsendused üksikasjus, suudame erakordse materjalide puuduse pärast vaevalt kindlaks teha. Haapsalu kohta, mis ju ka omas Riia õigust, leiame linnaõiguse vanimas kirjas kaks ses suhtes huvitavat paragrahvi. Üks neist määrab kodanikkude kogukonda vastuvõtmisel makstava raha kindlaks: sakslasile ühe aartigi ja 6 ööri, eestlasile (ja muu seas ka rootslasile) ühe aartigi ja 7 ööri peale; nii siis mittesakslasilt pisut kõrgem maks. Teine jätab eestlasile vabaks kinnisvara omandusõiguse, kuid kinnisvara ei võidud pärandada kaudses sugulusliinis. Lasteta pärandajate surma puhul näeb see paragrahv ette varanduse ülemineku raele, - nii siis juba ette otsustatud omandusõiguse kitsendus. Loomulikult pole võimalik selgusele jõuda, kas ka Tartu olukord oli samasugune. Kui me võrdluseks võtame ka veel olukorrad Riias, kus lätlasil oli veel 1334.a. kinnisvara omandusõigus linnas, 1469.a. enam mitte, - tol korral, XV sajandi viimasel kolmandikul, oli see õigus jäetud eranditult vaid saksa soost kodanikkude päralt, - siis peame ka äärmiselt ettevaatlikul analoogial põhjenevate järelduste käsitlemisel pidama tõenäoliseks, et aja jooksul ka Tartus võisid maksma hakata teatavad kitsendused; kuid otsustades käsitööliste seisukorra järele ei võinud nad igatahes siin omanud olla nii teravat kuju kui Riias Vene ja Poola ajal on korduvalt tõendatav eestlasist kinnisvaraomanikkude olemasolu; kuid tolleks ajaks olid vahekorrad igas suhtes muutunud ega võimalda mingit järeldust keskaja kohta.

Kuidas ka lugu oli, kinnisvarade omandusõigus linnas polnud poliitilises suhtes tähtis. Leidus ka saksa soost kodanikke, kel polnud kinnisvara ja kes pidid elama teiste juures üürnikena. Kinnisvara omandus kindlustas teatava eesõiguse käsi- ja väikekaubitsemises. Kuidas oli seisukord ses suhtes Tartus ja missugused muutused leidsid siin aset aastasadade kestel, selle kohta puuduvad meil igasugused põhjendavad andmed. Poliitiliselt olid palju olulisema tähtsusega gildid ja kutsekorraldused, nii et siin on igal tingimusel huvitav pilku heita Tartu eesti elanikkonna ühiskondlikule jagunemisele.

Nagu sõsarlinnadeski, moodustasid ka Tartus tulunduslikult ja ühiskondlikult iseseisvusetu ning sõltuva olluse hoovipoisid, ümmardajad, majateenijad - üldse palgatöölised, kes majateenijaina lepingu põhjal muretsesid omale ülalpidamist; need olid vabad inimesed, kes aga küll vaevalt kujundasid mõne kutse- või kirikliku korralduse.

Ühiskondlikult sõltumatud olid kaubandustegevuse abialade töölised, kes kaubanduslikus tegevuses kaasa aitasid, -transpordiasjanduse esindajad. Need pole mingid juhuslikud töölised, vaid moodustavad vilunud ja hästi korraldatud tööjõudude kogu, loomulikult teatavate liigutusastmete ning kutseliste erinevustega: harilikkude päevapalgaliste kõrval leiame veovoorimehi, kes pidasid endi ettevõttes oma hobuseid ning vankreid ja palkasid omal kulul inimesi, - nii siis pidasid teatavas mõttes veo-ettevõtteid. Tulunduslikult moodustasid nad täiesti iseseisva olluse ja jõudsid osaliselt isegi silmapaistva jõukuseni, nagu näiteks Martin Kuivleha, kes on tuntud protsessi läbi hertsog Magnusele kingitud väärisehte tõttu. Transpordiasjanduse esindajad liitusid Tartus, nagu Riias ja Tallinnaski, nn. “kanduritegildi”, mille eelkäijaks pidi esialgu olema kiriklikul alusel põhjenev korraldus. Tekkimise ja organisatsiooni üksikasjus pole enam võimalik jõuda selgusele. Mil määral korralduse sisemise elus maksvusele pääsesid kutselised erinevused, kas liikmete arv oli normeeritud, ja paljugi muid küsimusi, peab jääma vastamata. Riias oli XV aastasajast pealekanduritegildile ülesandeks tehtud tarvilise abi andmine tulikahjude, veeuputuste jne. korril, kuna teisel mittesakslasil raad seda kindlal kujul ära keelas, - igatahes suure usalduse tunnus. Ent me ei eksi mitte oletades, et ka Tartu raad kaitses kanduritegildi ja aitas selle arenemisele kaasa, juba lihtsalt sellepärastki, et ta vilunud tööjõudude organisatsioonina kaubandusele suurt kasu tõi. Et meil kanduritegildi kohta olemas nii puudulikud teated, on eriti kahetsemist väärt sel põhjusel, et ta moodustas enesest peaaegu puht-eesti kutsekorraldusena teatavas mõttes eesti eluavalduste tulipunkti. Võis olla loomulikult ka saksa pakikandjaid, kuid nende arv on olnud nähtavasti haruldaselt väike, sest võrdeliselt kasin juurdevool Saksamaalt tõi linlasile lisaks üksnes kaupmehi ja käsitöölisi, nii et sellest ei jätkunud kuidagiviisi teenijate ja tööliste nõudmise rahuldamiseks linna tööturul. Pealegi on iseloomustav Riia õiguse punkt, mis käsitleb linnade vastutulelikku ülespidamist talupoegade maalt põgenemise suhtes, - vastuvaidlematu tõendus selle kohta, kuivõrt hinnati sisemaalist tööjõudu.

Poliitiliselt aga oli kanduritegild tähtsusetu. Ta kuulus nn. alamate gildide hulka ega omanud õigust kaasa rääkida linna valitsemises, milles arvesse tulid vaid Suur ja Väike Gild, nii et linna eestlased ei saanud, kui nad kuulusid kanduritegildi, osa võtta linna poliitilisest elust. See võis teostuda vaid sel määral, kuivõrt nad kuulusid käsitööliskonda ja nimelt nende käsitööliste hulka, kes kuulusid gildi.

Praegusel ajal on meil teadmised käsitööstuse arenemise üle Tartus üsna puudulikud; eriti eesti käsitööliskonna kohta on meil õige vähe kindlaid teateid. Näib enesestmõistetavana, et mitte-tsunftipäraselt korraldunud väikekäsitööliste liik (sellide ja õpilasita) oli eestlasile avatud. Mitte nii polnud lugu tsunftikorralduslikus käsitööstuses. tartu tugines põhiseaduslikes ja ühiskondliku korra küsimusis juba ammust ajast Riia autoriteedile; säärane seisukorra areng sai alguse juba Riia õiguse vastuvõtmisest. Riias tõrjuti mittesakslased aja jooksul käsitööstusest ikka rohkem eemale; XIV aastasaja lõpu poole keelasid paljud käsitööstusharud mittesakslasist õpilaste juurdevõtmise, kuna pagarid keelasid isegi mittesakslastega abiellumise. Kuigi seesugused korraldused tulundusliku seisukorra nõudeil muudeti, oli ometi terve rida ametiharusid lätlasile suletud. Kui nüüd aga ka Tartus ei võidud mööda pääseda kitsendavaist määrusist, siis pole need ometi omanud kunagi nii kauget ulatust ega niisugust teravust kui Riias. Paar näidet võiks seda piltlikult kujutada. Riia klaassepad muretsesid endile 1549.a. 40 marga eest Riia maalrite ametkonnas valitsevast põhikirjast, kusjuures neil erandeid lubati teha Riia maalrite ametkonnas valitsevast mittesakslaste vastuvõttekeelust. Edasi sai, otsustades lina-arhiivis leiduva protokolli järele, mittesakslane, rätsep Matthias Kempf, pärastine pastor, 1.XII.1554.a.kodanikuseisusse.

Mõlemad näited on väga iseloomustavad, kuna nad kuuluvad ja üsna hilisesse ajajärku, mil võistlusvõitlus oli omandanud teravama kuju ja peale sundis karedamad abinõud. Selle põhjal võime oletada, et eestlased olid esindatud käsitööstuses, etendades seeläbi ka poliitilises elus oma osa, mis küll õige tagasihoidlik, seda enam, et eestlaste kuuluvust Suurde Gildi ei saa kuidagi tõestada.

Veel üks ettevõtteharu väärib eriti mainimist, nimelt “rumenicke” - kalurid (rõbniki) ja kalakauplejad. Tartu maaleppes 5.VIII.1458.a. on ette nähtud täpsed kalandusmäärused, Kastres tasuda tulevad maksud jne.; lepingust paistab tõenäolisena, et see ettevõtteharu oli enamikus, kui isegi mitte eranditult, eestlaste käes. Sest juttu on vaid mittesakslasist. Ka piiskop Blakenfeldi privileegium kinnitab seda oletust. Kalurite korraldusest pole lähemalt midagi teda; küsimus, kas nad olid koondunud erigildi, nagu näit. Riias, peab jääma esialgu lahtiseks. Ivan Julma

privileegiumis on kindlaks määratud täpsad ja õige kasulikud määrused 12 kaluri kohta, kusjuures ei jää muljet, nagu oleks see arvuline piiramine uudselt teostatud; nii siis muutub tõenäoliseks oletus, et juba varemail ajul oli olemas mingi kindel kalurite korraldus. Nende 12 kaluri all tohib vist küll mõista suuremaid ettevõtjaid, kelle teenistuses seisid omakorda teised tööjõud.

Venelased ei moodustanud vist küll kuigi nimetamisväärt protsendimäära elanikkonnast ega omanud ka mingisuguseid poliitilisi õigusi, kuigi neid nimetati “kodanikeks”. Neil oli linnas ka oma - Nikolai kirik, mis asus Rüütli uulitsa ja kloostri piirkonna vahel, kuna juhuliselt mainitud Jüri kiriku olemasolu jääb üsna tumedaks ning uduseks. Venelased võisid vist küll asunud olla ka üürimajus Vene värava ümbruskonnas, kuna aga enamik oli elama asunud vist agulisse jõe teisel kaldal, kus venelastega kauplemiseks oli üles ehitatud eriline kaubahoov - vene kaubakoda. Vastavalt suhteile Pihkva ja Novgorodiga moodustasid nad endist ebapüsiva, liikuva elemendi, aga ka elanikkude vahekord nendega polnud, vastavalt kaubanduslikule seisukorrale, alati sõbralik Vaenuavaldused, ajuti isegi veriste tagajärgedega, pole sugugi erandid. Siia hulka kuulub ülalmainitud Ivan Syp’I tapmine; mingisugune konflikt pidi olema ka preester Isidori ja tema 72 kaaslase tapmise aluseks 8.I.1472.a, - juhtumus, mida ei mainita küll üheski usaldusväärses allikas, vaid mis pühade vagajutus on silmanähtavalt liialdatud absoluutse fantaasialikkuseni. Siiski pole kumbki poolest õigustatud teisele midagi ette heitma. Üldiselt esinesid vaenuavaldused venelaste vastu küll alati surveabinõudena, kui sakslastega oli Pihkvas või Novgorodis midagi juhtunud või kui venelased said üliraskete üleastumiste läbi süüdlasiks. Nii näit. olid nad sellega hakkama saanud, et nad toomkirikust ära röövisid Püha Blasiuse jäänused ja muud kallid kirikuvarandused, mille tõttu tuli loomulikult esineda surveabinõudega vene kaupmeeste vastu.