Kivisild

Teine maailmasõda tekitas vanale ülikoolilinnale Tartule raskeid haavu. Osa neist on vahepeal ravida jõutud.

Eriti ränk, tänini lahtine haav on purustatud Kivisild üle Emajõe. Sild lõpetas Raekoja vastas oleva Suure Turu arhitektuuriansambli, mis kuulub Eestimaa kauneimate hulka. Tartu Kivisild ehitati Katariina II korraldusel esimese kivisillana kogu Baltikumis pea 200 aastat tagasi. Tänapäeval peaks ta kerkima raudbetoonist jalakäijate silla asemele, mis on aidanud ületada mitte ainult Emajõge, vaid ka taastamiseni kulunud 50 aastat.

1992. aasta 23. aprillil asutati meie seast lahkunud Patrick von Glasenappi (1926–1992) algatusel Kivisilla Fond. Ajalukku on läinud tema sõnad: “Taastagem Kivisild! Sest sillad ühendavad mitte ainult kaldaid, sillad ühendavad ka inimesi!”

1775. aastal tabas Tartut ränk tulekahi, mille käigus põles maha suur osa Tartu kesklinnast. Linna taastamiseks määras Katariina II 12–15 000 rubla esindusliku silla rajamiseks. Hiljem lisas ta veel 10 000 rubla. Kivisild oli mõeldud keisrinna kingitusena Tartu linnale.

Vastandlikke arvamusi kutsus esile rajatava kivisilla asukoht. Selle üle vaieldi ligemale aasta. Sild otsustati ehitada Suurturu (Raekoja plats) teljele. Koht oli kahtlemata õnnestunult valitud, sest seal andis sild tooni Tartu klassitsistlikuks kujunevas arhitektuuris, olles raekoja ja silla vahele jääva väljaku stiilne, väljakut lõpetav element.

Ka ehitustehniliselt oli valitud koht sobiv. Emajõgi voolas seal kahes harus ümber Holmiks nimetatud saare, mis võimaldas ehitamise ajaks sulgeda peajõe tammiga, nii et põhilised tööd said toimuda kuivaks lastud jõesängis. Kuigi Tartu oli äsja kustutatud Vene impeeriumi kindlustatud linnade nimekirjast, tegutses siin edasi insenerikomando alampolkovnik Otto Christian von Schröderi juhtimisel. Riiast kureeris silla ehitamist Liivimaa elatunud kindralkuberner šGeorge von Browne.

Esimeste projektide koostamisele tõmmati kaasa kohalikud jõud: Tartu arhitekt J. H. Walther ja insenerikomando arhitekt J. C. Siegfriden, samuti Tartu müürseppmeister J. Zaklowsky. Juba 1775. aasta juulikuu lõpuks koostas J. H. B. Walther kolme kaarega kivisilla püstitamise eelarve maksumusega 71 000 rubla. Kindralkuberner Browne pidas nimetatud summat mõistlikuks ja esitas selle keisrinnale, toonitades kaaskirjas, et ehitatav sild peab kujunema igavesti kestvaks.

Samast aastast on olemas kaks Kivisilla projekti – üks Zaklowskyilt ja teine Siegfridenilt. Mõlemad nägid ette kahe kaarega silda, mille keskosa oleks laevade läbilaskmiseks ülestõstetav. Zaklowsky projektis oli kavandatud habraste sepiskäsipuude ja rokokooelementidega kaunistatud sild. Siegfriden projekteeris silla lihtsamas klassitsistlikus stiilis ja massiivsema rinnatisega. Eeltööde käigus muutis Zaklowsky oma projekti lihtsamaks, lähedasemaks Siegfrideni omale. Nii valmis lõplik projekt Zaklowskylt, mille kohaselt hakkasid ilmet andma kaks kiviseina tõstesilla ahelate kinnitamiseks. Seintesse oli projekteeritud läbisõidu- ja läbikäiguavad, mistõttu need meenutasid antiikseid triumfikaari, mis andsid sillale suursugusust juurde.

Neil aastail ei projekteeritud ega ehitatud Tartus mitte ainult Kivisilda. Kesklinna hoonestuse mahapõlemisel oli ka oma positiivne külg. Oli võimalik korrastada ja õgvendada keskajal kujunenud korrapäratut tänavavõrku ja hakata ehitama nüüdisajani püsinud esinduslikke kivihooneid. Selleks anti tartlastele soodustingimustega riiklikku laenu. Gooti stiili eksponeeriva Vana-Tallinna ja barokki esindava Vana-Narva kõrvale kujunes nüüd klassitsistlik Tartu kesklinn, seda eriti pärast ülikooli taasavamist 1802. aastal.

Tartu keskse väljaku, Suurturu arhitektuuri tähtsamateks ehitisteks saidki uus raekoda väljaku laiemas ja perspektiivi lõpetav Kivisild väljaku kitsamas osas.

Eeltööd uue silla rajamiseks algasid 1776. aasta kevadtalvel.

Ehitustööde tarvis taheti Emajõe põhiharu tõkestada kahe tammiga ja suunata jõe vool Holmi ümbritsevasse jõeharusse. Tammisid hakati rajama 1779. aasta kevadel. Kivisesse ja ebaühtlasesse Emajõe põhja rammiti tuhandeid vaiu. Vaiade vahele laoti kive ja seejärel kaeti kogu rajatis saviga, et takistada vee läbiimbumist. Tammid tehti küllaltki kerged – läbimõõtu oli neil vaid 1 jalg (31 cm) ja kõrgust üle veepinna napilt kaks meetrit. Korduvate varisemiste tõttu tuli tammisid ühtepuhku parandada.

Pealtvoolutamm valmis 1779. aasta sügisel, altvoolutamm 1780. aasta kevadel.

1781. aasta kevadel valmisid kaldasammaste vundamendid ja võidi alustada kaldasammaste ladumisega. 11. juuliks olid kaldasambad valmis ja saadi asuda jõkke jääva kahe samba püstitamisele. Jõesammastega saadi ühele poole 1781. aasta novembrikuus. Selleks ajaks olid puusepad valmistanud sillavõlvitiste ladumiseks vajalikud rakised (stellaa˛id). 1782. aasta talve kasutati jõekallaste kindlustamiseks. Ka hakkasid kohale jõudma Tartu lähikonna mõisates ette antud mõõtude kohaselt maakividest väljatahutud ehitusplokid. Neid läks vaja ligemale 3000. Peenemat töötlemist nõudnud paneeli- ja karniisikivid toodi Peterburist.

1782. aasta suvel paigaldati juba mõlema sillakaare võlvitisi. Võlvikivid ühendati omavahel raudklambritega ja klambrite kinnitusaukudesse valati tina, et tagada kaare suurem tugevus. Hilissügiseks olid võlvitised valmis ja 1783. aasta kevadel pandi paika paneeli- ja karniisikivid, püstitati kaks kiviseina tõstesilla ahelate kinnitamiseks ja paigaldati laevade läbisõitu võimaldav tõstesild. 20. augustil teatati Riiga, et Kivisild on peaaegu valmis: üle silla on tehtud munakividest sõidutee ja jalakäijate trotuaarid kaetud kiviplaatidega; ehitustellingud silla ümbert on maha võetud. Käimas oli veel kiviseinte püstitamine, selle tööga jõuti valmis 1783. aasta lõpuks.

Ühtaegu kindlustati ja korrastati Kivisilla lähedusse jäävaid Emajõe kaldaid ning rajati korralikud peale- ja mahasõiduteed sillale. 3. septembril 1784. aastal kirjutas G. von Browne Tartu raele, et põhilised tööd Kivisilla juures on tehtud ning silla võib avada liikluseks.

Tartu linna üks kauneimaid ehitisi – Kivisild – avati liikluseks 16. septembril 1784. aastal. Sama aasta 10. novembril kirjutas Liivimaa kindralkuberner G. von Browne Katariina II-le, et tema antud ülesanne on täidetud – Tartu Kivisild on valmis ja liiklemiseks avatud. Tartu rae ja linnakodanike tänu märgina oli silla raekojapoolsele kõrgele seinale paigutatud kaks kivist tahvlit, millele oli ladina ja saksa keeles raiutud järgmine tekst.

SISTE HIC IMPETUS FLUMEN
CATHARINA II IUBET
CUIUS MUNIFICENTIA
HAEC MOLES
IN COMMODIUM PUBLICUM
EXSTRUCTA LIVIONIA QUEPRIMO
PONTE LAPIDEO ADORNATA
MDCCLXXXIII

Eestikeelses tõlkes kõlab see kiri järgmiselt: “Jõgi, ohjelda siin oma voolu Katariina II käsul, kelle heldusest see sild on ehitatud ja kes on Liivimaad kaunistanud esimese kivisillaga aastal 1783."

Kivisilla 5,6 meetri laiune sõidutee kitsenes väravakaarte juures vaid 4 meetrile ja muidu 1,4 meetri laiune kõnnitee 1,25 meetrile. Aruannetest selgub, et Kivisilla ehitamiseks oli kasutatud enam kui 3000 kiviplokki, mille väljatahumiseks kulus 1240 kantsülda graniiti ja 600 kantsülda põllukive. Kivide müürimiseks läks vaja ligi 9000 puuda lupja, 10 vaati Amsterdamist toodud tsementi, 3900 puuda rauda ja 350 puuda tina, tellingute tarvis tuhandeid palke.

Tartus on mitmeid ehitusi, mis sümboliseerivad selle vana linna eripära. Tartu kui ülikoolilinna sümbol on XIX sajandi alguses püstitatud ülikooli peahoone, eelkõige aga selle kuuesambaline portikus. Toomkiriku võimsad varemed meenutavad, et Tartu oli omal ajal piiskopkonna pealinn. Mõni aasta pärast Kivisilda valminud uusklassitsistlikus stiilis raekoda sümboliseerib Tartut kui halduskeskust. Kivisild oli aga Tartu kui liiklussõlme ja kaubalinna sümbol. Kandis ju raekoja ette jäänud plats pikka aega Suurturu nimetust ja seda igati põhjendatult. Siin oli sajandeid peetud turgu. Valminud Kivisild lõpetas arhitektuuriliselt Suurturu ansambli ja ka kauplemine kandus ikka enam Emajõe kaldale.

Kivisilla otsast alanud pika ja sirge Raekoja tänava alguses kõrgus Tartu üks esinduslikumaid võõrastemaju – Bellevue. Hotelli kõrvale, väikese Hobuse tänava äärde jäi eesti kultuuriloos tuntud Hugo Treffneri poeglastekool. Teisele poole hotelli püstitati 20. sajandi alguses Eesti esimene paikkino – Illusioon. Jalakäijad armastasid peatuda silla kaarekujulistel vaateplatvormidel, et uudistada varakevadist jääminekut või lehvitada suvistele paadisõitjatele. Sild ise on olnud paljude ajaloo- ja kultuuriloo sündmuste tunnistaja. Üle Kivisilla sammusid 1869. aasta juunis esimese Eesti üldlaulupeo lauljad ja pealtvaatajad, et minna peoplatsile Emajõe ürgoru kõrgel kaldal. Üle silla on marssinud ülejõe kasarmutest raekoja ette ametlikele paraadidele sõdurite kolonnid, rõkkav militaarmuusika rivi eesotsas. Rahututel aegadel on üle silla tungelnud mitteametlikele meeleavaldustele ja miitingutele suunduvad rahvahulgad, lipud ja loosungid peade kohal. Kui Tartus vaheldus võim, oli Kivisild üks esimesi kohti, mis uute võimude poolt valve alla võeti.