Teksti suurus

Reavahe

Kontrastsus

Placeholder Placeholder
Background image

Tartu ajalugu

Linnavolikogu ja -valitsuse info
Raekoda I k
Tel 1789
 

Tartu arheoloogiast ja vanemast ehitusloost

Siinse materjali eesmärk on anda kodulehekülje lugejale ülevaade Tartu arheoloogilise uurimise käigust ja tähtsamatest uurimistöö liikidest. Kuigi puudutatud üksikküsimustes on refereeritud ka ajaloolaste ja arheoloogide seisukohti, ei taotleta siin tulemuste lõpliku sünteesi esitamist. Töö viimases osas antud hinnangud Tartu varasema asustuse iseloomule ja peamiselt kultuurikihi stratigraafial põhinev periodiseering kajastab autori praegusi seisukohti.

Kogumistöö

August Wilhelm Hupel ja Eduard Philipp Körber

Rahvusromantilisest ideest kantuna tekkis 18. saj lõpul Eestis huvi vana kultuuripärandi vastu, mis väljendus algul üksikute ajalooharrastajate kogumistegevuses. Juba pastor August Wilhelm Hupeli (1737–1819) töös „Topographische Nachrichten” leidub teavet ka Tartu ajalooliste linnakindlustuste, sakraalhoonete, kaubanduse ja linnaelanike tegevusalade kohta (Hupel 1774: 245–259). Tänapäeval on enim väärtuslikud tema kaasaja ning lähimineviku kohta käivad teated. Võnnu pastori Eduard Philipp Körberi (1770–1850) mahukas käsikirjalises töös „Vaterländische Merkwürdigkeiten” on rohkesti andmeid ja jooniseid Tartust leitud müntidest, 16. saj etikutest, hauakividest, sh ka ühest keskaegse Maarja kiriku hauakivist ning muudest muinasleidudest (Körber 1803: 103–172). Pastor Körber oli muinsustöö suur entusiast. Tema romantismiajastu vaimust kantud käsikirjad väärivad kindlasti avaldamist mõnusa vahelugemisena tänapäeva teadusliku meetodi võidukäigus.

Esimesed muuseumid ja Õpetatud Eesti Selts

Varasematest muuseumidest nimetame taasavatud Tartu Ülikooli juurde 1803. a rajatud kunstimuuseumi, mille mündikogu sisaldas ka 36 Tartus vermitud brakteaati (KUD, 16). Samal ajal oli ülikooli juures olnud tehniliste ja arhitektuuriliste mudelite kogus (sks k Die Technologisch-Architektonische Modell-Sammlung) Toomkiriku varemete kipsmudel ning muu puht arhitektuurilise väärtusega materjali hulgas Ed. Ph. Körberi joonis Kastre linnusest. 1916. a veebruaris-märtsis viidi ülikooli vara hulgas Permi ka väärtuslikum osa aja jooksul kogunenud muinasesemetest (Eringson 1970: 299).

19. saj II kolmandikul koondus muististe kogumine ja uurimine mitmesuguste seltside kätte, kel oli enamasti ka oma muuseum. Teadusliku suunitluse andis muinasleidude tööle Õpetatud Eesti Seltsi (ÕES) loomine Tartus 1838. a. Juba seltsi esimeses põhikirjas sätestati muuseumi asutamine ning 1842. a võeti ametisse kogudehoidja (ÕES 1938: 52–53). Teatavasti said ÕES-i muuseumi ja arhiivi üheks alusvaraks Ed. Ph. Körberi kogud. Regulaarselt hakkasid muuseumi fondidesse laekuma ka Tartu lähikonnast saadud juhuleiud. 1843. a asutas Saksamaalt pärit ajalooprofessor Friedrich Karl Hermann Kruse (1790–1866) Tartusse teise muuseumi – Isamaaliste Muististe Keskmuuseumi (sks k Centralmuseum für vaterländischer Alterthümer). See ühendati pärast Fr. K. H. Kruse erruminekut 1861. a veidi varem ÕES-i juurde loodud Isamaa Muuseumiga (sks k Vaterländische Museum), kuid jäeti siiski ülikooli omandusse (EEA, 9). Pärast ühendamist paiknes muuseum Suurturu ja Rüütli tn nurgal ülikoolile kuuluvas majas (Raekoja plats 6) kuni 1921. a.

Üldiselt käsitati kuni 1860. aastateni esiajaloolisi muistiseid mitte niivõrd ajalooallikana kui nende kogujate romantilise huvi objektina. Isamaa Muuseumi kogud kasvasid kiiresti peamiselt Lõuna-Eestis ning Põhja-Lätis 19. saj II poolel ettevõetud kaevamiste materjalidest. Ühendamise ajal ja ka hiljem tegi muuseumikogude korrastamisel suure töö ära konservaator Hermann Eduard Hartmann (1817–1881). Tema koostatud on hästi illustreeritud kataloog, mis annab tervikliku ülevaate muuseumile laekunud muinasleidudest, sh Tartust ja lähikonnast saadud esemetest (Hartmann 1871). Alates 1880. aastate lõpust kuni Esimese maailmasõjani juhtis muististealast tegevust seltsis ajalooprofessor Richard Hausmann (1842–1918), kelle museoloogilist tööd juhuleidude ja Carl Georg von Sieversi leiukogu süstematiseerimisel hindas hiljem kõrgelt A. M. Tallgren (1923: 29). R. Hausmann oli ka innukas arheoloogia populariseerija. Muude esemete hulgas olid Hausmanni poolt X ülevenemaalise arheoloogiakongressi (1896) näituse tarbeks koostatud kataloogis esindatud Tartu muinasleiud (Katalog 1896: 143). Märkida tuleb veel konservaator E. Frey tööd ÕES-i muinasesemete ja mündikogu korrastamisel (1899–1919). Juba 1870. a sisaldasid ühendatud muuseumi kogud 4565 münti, neist Vana-Liivimaa omi 1223 (ÕES 1938: 54). Selts tegeles aktiivselt ka arhitektuurimälestiste uurimisega. 19. saj lõpul tehti mitmel pool Eestis pisemaid väljakaevamisi ning koguti keskaegset tarbekunsti.

1921. a andis ÕES oma ligi 10 000 esemest koosneva muinasesemete kogu hoiule Tartu Ülikooli Arheoloogia Kabineti muuseumile. Etnograafiliste esemete ning kunstimälestiste kogu oli Eesti Rahva Muuseumile üle antud juba 1912. a, mil otsustati eesti kultuurilugu oma töökavast edaspidi rohkem kõrvale jätta (ÕES 1938: 52–53). Sellega oli selts muinasesemete kogumistöö sisuliselt lõpetanud. Asjakohase muuseumi puudumisel jäeti alles üksnes mündikogu, mis kokkuleppel haridusministeeriumiga sai endale 1935. a riikliku mündikabineti ülesanded. Sinna deponeeris samal aastal oma mündid ka Eesti Rahva Muuseum. Nüüd oli seltsi kogu tõesti ulatuslik, koosnedes ligi 60 000 mündist. Mündikabineti korraldaja oli linnaarhivaar E. Tender (ÕES 1938: 54).

Eesti Rahva Muuseum

Arheoloogiliste leidude kogumisega hakkas peatselt tegelema ka 1909. a asutatud Eesti Rahva Muuseum (ERM). Kuigi esimesel tegevliikmete koosolekul otsustati arheoloogiliste leidude kogumisest ÕES-i kasuks loobuda (Leinbock 1934: 7), rajati juba 1923. a alusmüüriks etnograafiliste esemete kogule oma arheoloogiaosakond. Mitmesuguseid leitud ehteid, münte jm arheoloogilist ainest oli saadud kas kingitusena või ostes (ERM 1915: 9; ERM 1918: 19). Kõige hoogsam oli kogumistöö aastatel 1911–1915, sõja-aastatel see soikus (vt Manninen 1928: 4). Võrreldes etnograafiliste esemete hulgaga oli muuseumi arheoloogiakogu väike. Selle hooldamisega tegeles G. Matto, kelle hoole all oli ka mündikogu. Muuseumi Gildi tn 8 perioodil (1912–1922) olid eksponeeritud vaid üksikud muinasleiud ja vanemad relvad (Leinbock 1934: 30). Raadi mõisas avati muuseum 1923. a ning see asus seal kuni hoone hävimiseni 1944. a. Esiajaloolise osakonna ekspositsioon oli oma aja kohta kõrgel tasemel, andes ülevaate kodumaa kultuuri arengust muinasajal, s.o alates inimese ilmumisest siia ja lõpetades sakslaste tulekuga (Moora 1927).

Tartu Ülikooli Arheoloogia Kabinet ja muististe kaitse

1920. a kutsuti Tartu Ülikooli arheoloogia õppetooli rajama soome arheoloog Aarne Michaёl Tallgren (1885–1945). Tema eestvõttel moodustatigi ülikooli juures sama aasta sügisel Arheoloogia Kabinet ning 1920/1921. a ka uus muuseum. Mõlemad asusid ülikooli uues hoones Aia tn 46. A. M. Tallgren töötas Tartu Ülikooli korralise professorina vaid 1923. aastani, kuid jõudis panna aluse muinasaja uurimisele terves Eestis. Üliõpilaste kaasabil peeti arvet aruannete ja leidude üle muuseumides, koostati levikukaarte ning kaardistati muistiseid (Trummal 1975: 196–198). Tallgreni ettepanekul töötati välja ka Eesti muinasvarade kaitse seaduse esialgne eelnõu. Selle parandamisest ja täiendamisest võtsid osa veel kunstiajaloo professor Helge Kjellin ja Eesti Rahva Muuseumi toonane direktor Ilmari Manninen (Schmiedehelm 1937: 2).

19. juunil 1925. a võeti vastu esimene muinasvarade kaitse seadus, millega said riikliku kaitse nii kinnis- kui ka vallasmuistised. Kaitse laienes eelajaloolistele asulatele, endiste kirikute ja kloostrite varemetele ning üldse kõigile inimese tehtud või looduslikele esemetele, mis säilitavad rahvuslikke või teaduslikke mälestusi esisajast. Keskaegse linna kultuurikihti koos selles sisalduvate profaanehituste osadega ei loetud otseselt muinasvarade hulka ei 1925. a ega ka 1936. a seaduses (Riigi Teataja 1925: 603–604; 1936: 1489–1494). Loomulikult ei vähendanud see jahedust, millega enne sõda suhtuti Tartu linna kultuurkihi kui eeldatavasti saksa kultuuri mälestusmärgi arheoloogilisse uurimisse.

Arheoloogia Kabinet oli muististe registreerimisel juba enne muinasvarade kaitse seaduse vastuvõtmist teinud ära ulatusliku eeltöö, mis võimaldas esitada esimesele muinsusnõukogu koosolekule registreerimiseks 1102 numbrit sisaldava nimestiku. Et uurimistööd mitte killustada, pidid teised muuseumid haridus- ja sotsiaalministeeriumi korralduse järgi neile laekunud muinasesemed registreerima Arheoloogia Kabinetis. Arheoloogilise väljapaneku koostamine ERM-ile oli töömahukas ettevõtmine. See valmis muuseumi uue püsiekspositsiooni avamiseks Raadil 18. detsembril 1927. a. Väljapanek koosnes 1881 esemest ning asus kahes ruumis. Materjal pärines peamiselt ÕES-i, Arheoloogia Kabineti, Kuressaare Muuseumi ja ERM-i kogudest. Ajalooliste relvade näitusel oli 159 eset. Harri Moora koostas näituse tarbeks trükitud kataloogi (Moora 1927) ning esiajaloo osakonnale sedelkataloogi. ERM-i ja kunstimuuseumi esiajaloolised kogud jäid endiselt deponeerituks Arheoloogia Kabinetti, kus pidi hoolt kantama ka nende korrashoiu eest. Kõik arheoloogilised kaevamised toimusid vastavalt Muinsusnõukogu otsusele ülikooli Arheoloogia Kabineti kaudu, mis kujunes keskseks uurimisasutuseks vabariigis. Pärast rootsi teadlase Birger Nermani lahkumist Tartu Ülikoolist (1923–1925) asendas teda peatselt Harri Moora, kes töötas korralise arheoloogiaprofessorina aastatel 1938–1950. Olles ka kabineti ja muuseumi juhataja, osales Moora enne sõda aktiivselt rahva muuseumi juhtivate organite töös ning oli 1936. aastast ÕES-i esimees.

Ristiusu Arheoloogia Kabinet

Kirikliku arheoloogia mälestusmärkide kogumisega tegeles 1921. a ülikooli usuteaduskonna juurde loodud Ristiusu Arheoloogia Muuseum, mis nimetati hiljem ümber Ristiusu Arheoloogia Kabinetiks (RAK). See kasvas välja veneaegsest piibli- ja kirikuesemete kollektsioonist. RAK-i ülesanne oli vanema kristliku kunsti tutvustamine ning ristiusu algusaja mälestusmärkide (käsikirjad, liturgiaga seotud esemed, skulptuurid jms) kogumine nende õppevahendina tarvitamise otstarbel. Kabineti juhataja oli usuteaduskonna esindaja. Kabinetil oli rikkalik hauakivide kollektsioon. Suured hauaplaadid olid paigutatud ruumide seintele ja põrandale. Muude esemete hulgas säilitati Tartust leitud ainulaadset kiilkirjatahvlit, mis on tänaseks kaduma läinud. Selle foto on publitseerinud Uku Masing, kelle arvates tahvli ülaosal kujutatud reljeefne mehenägu omab ühisjooni Mesopotaamia Gudea ajajärgu raidkunstiga. Kabinet tegi ka väiksemaid kaevamisi Eesti kabelite ja kirikute juures ning tegeles keskaegsete sakraalhoonete orientatsiooni küsimustega. Kristliku kunstiga seotud esemeid kogus samal ajal ka Kunstiajaloo Kabinet.

Varsti pärast 1940. aastate sündmusi Eestis RAK likvideeriti. Selle kogudest pidid tarvilikud raamatud ja esemed minema Kunstiajaloo Kabinetile. Täielik likvideerimine siiski viibis, kuna Saksa okupatsiooni päevil tegutseti mingil määral edasi. Pärast sõda muidugi ristiusu arheoloogiaga enam tegelda ei saadud. Siiski olid Õ. Utteri sõnutsi mõned eksponaadid säilinud veel EPA anatoomia ja histoloogia kateedri asumisel kabineti endistes ruumides. Mitu hauakivi oli kõnesoleval ajal kavas viia Niguliste kiriku muuseumi tarbeks Tallinnasse.

Kogumistöö peale sõda

Teaduste Akadeemia instituutide süsteemi loomine põhjustas Tartu Ülikooli Arheoloogia Kabineti sulgemise. Selle kogud, mis anti üle 1947. a loodud Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi arheoloogiasektorile, viidi 1950. aastatel samuti Tallinnasse. 1950. a suleti ka kateedriks ümbernimetatud arheoloogia õppetool ja ÕES.

1955. aastast hakkas arheoloogiliste leidude registreerimise ja kogumisega tegelema Tartu Rajoonidevaheline Koduloomuuseum, mis nimetati 1959. a ümber Tartu Linnamuuseumiks. Selle juurde 1990. a asutatud arheoloogiaosakond korrastab peamiselt linnakaevamistelt saadud leide. 1993. a sisaldasid sealsed kogud 24 600 leidu. Muuseumil on ka arheoloogiaväljapanek. Aastatel 1990–1993 eksisteeris Eesti ajaloo kateedri juures ülikooli teaduskonna alluvuses Arheoloogia Labor, kus pandi järjekordselt alus ka ülikooli arheoloogiakogule. See sisaldab Tartu ümbruskonnas tehtud inspektsioonreiside ja Lõuna-Eestis 1990. aastatel tehtud uuringute materjale. 1993. a algul liideti labor taasavatud arheoloogia õppetooliga, mille juures taastati 1950. a suletud Arheoloogia Kabineti tegevus.

Ehitusajaloolised kaevamised

Ehitusajalooliste kaevamistega on Tartus tegeldud kõige kauem. Siin peame silmas eelkõige ühe kindla ehitusliku objekti – kas siis sakraalhoone, linnakindlustuste või profaanhoonestusega seotud problemaatika selgitamise eesmärgil tehtud uuringuid.

Esimesed teaduslikud ehitusajaloolised kaevamised

Esimesed teadaolevad ehitusajaloolised kaevamised toimusid Tartus 1890. a seoses Laia ja Magasini tn ristmikul asunud endise magasiaida ümberkujundamisega linnavõimlaks. Uuringuid juhendas baltisaksa ajalooharrastaja Richard Otto. Lisaks müürivaatlustele tehti rida pisemaid kaevandeid hoone eeskoja piirkonda, loode- ja kagunurga lähedale ning 13 prooviaugu hoovi alale. Nende uuringute ja arhiiviteadete alusel lokaliseeribki R. Otto keskaegse Pühavaimu kiriku asukoha. Määrati kindlaks ka rootsiaegsetel plaanidel kujutatud kellatorni ning kagunurga lähedal uuritud müüristiku alusel väidetavalt kirikuga keskajal liitunud haiglakompleksi olemasolu. Leidude hulgas, millest enamiku moodustas ehituskeraamika, nimetab R. Otto ka ühte terrakotaskulptuuri, mis kujutas lokkis juustega neitsipead. Peamiselt stiilikriitiliste vaatluste alusel paigutati kiriku ehitamisaeg 13. saj II poolele. Nimetame siinkohal ka 1984. a tehtud arheoloogilist järelevalvet, mille käigus avastati kiriku loodenurga maakivivundamendi all tellishoone võimaliku eellasena varem sellel kohal olnud sõrestikkonstruktsioonis puitehitise nurk.

1909. a ehitati veel R. Otto eestvedamisel dominiiklaste Maarja-Magdaleena kloostrikirikut. Uuriti selle ümarmõigas-tellistest lääneportaali ning hoone lõuna- ja idaseina vundamenti. Kaevamiste eesmärk oli rootsiaegsetel plaanidel kujutatu tõepärasuse selgitamine.

Käsitletud tööde kohta pole seni aruandlust ega plaanimaterjali leitud. Sellepärast puudub meil täpsem ülevaade rakendatud kaevamismetoodikast, samuti andmestik kultuurkihi stratigraafia ja ehitusetappide kohta. Mainitud põhjustel jääb tinglikuks ka läbikaevatud ala asukoht esitatud skeemil. R. Otto oli ajaloolasena eelkõige arhiiviuurija. Kaevamisandmeid kasutas ta peamiselt oma hüpoteeside tõestamiseks.

Toomkirik

Kõige kauem uuritud keskaegne ehitusmälestis Tartus on Toomkirik, mille ehitusajalugu käsitles esimesena põhjalikumalt omaaegne ülikooli arhitekt Reinhold Guleke (Alttoa 1980: 78). Kaevamisi tegi seal teadaolevalt kõige varem Tartu Ülikooli kunstiajaloo professor Helge Kjellin, kes uuris 1923. a kooriruumi lõunaküljel paiknenud kabelit ja selle läheduses olevat veetsisterni (Alttoa 1979: 15). Järgmisel aastal alustas Toomkirikus ulatuslikke väljakaevamisi baltisaksa ajaloolane Otto Freymuth, kes oli 1922. a suvel kaevamisi tegemata uurinud kiriku müüristikku. 1924. a andis selleks aluse veetorustiku remont Toomemäel. 1925. ja 1926. a uuringuteks eraldas Eesti Kultuurikapital juba 25 000 marka. 1927.–1929. a laiendati ülikooli raamatukogu, millega kaasnes juba kohustus ehitustsoon eelnevalt arheoloogiliselt läbi uurida. Kaevamisi pikihoone kahes idapoolses travees juhendas taas O. Freymuth, aastatel 1924–1926 tehtud tööde tulemused on publitseeritud (Freymuth 1926, 1927).

Arhitektuuriajaloolises plaanis oli Freymuthi püüd selgitada välja kiriku varasem algkuju ning määrata kindlaks tähtsamad ehitusetapid. Saadavad tulemused pidid tõestama R. Guleke rekonstruktsioonide (Guleke 1896) ekslikkust – O. Freymuth suhtus neisse suure umbusuga – ning W. Neumanni väite paikapidamatust kiriku pikihoone ja tornide kohta (Neumann 1914, 5). O. Freymuthi järgi oli Tartu Toomkirik esialgu kolmelööviline kodakirik, mis ehitati hiljem ümber basiilikaks (1927: 90). Siin tehtud uuringute alusel väitis ta, et Vana-Liivimaa kirikuarhitektuuris domineeris kodakirik 15. sajandini (1930: 116). Hiljem on see seisukoht pälvinud rohkesti kriitikat. O. Freymuthi järgi ei olnud Toomkiriku rajamine mõeldav enne linna kaitsva ringmüüri ehitamist. Linnamüüri valmimise paigutas ta ajajärku pärast 1262. aastat (1925: 87). O. Freymuthi kaevamisi Tartu Toomkirikus võib juba ka tänapäevases mõistes teaduslikuks lugeda. Siiski iseloomustab tolleaegse uurimistöö mentaliteeti tõdemus: „Lõpuks on Tartu Toomkiriku pikihoone aastail 1924–1927 laiaulatuslikkude kaevamiste teel uuritud ja selle ehitusajalugu kuni üksikasjadeni selgitatud” (Freymuth 1930: 115).

1950. aastate lõpul ja 1960. aastatel tegi seoses kavandatud konserveerimistöödega Toomkirikus väliuurimisi Teaduslik Restaureerimise Töökoda. Kaevamisi ja järelevalvet juhendas kunstiajaloolane Olev Prints, kelle põhiseisukohad on lühidalt esitatud populaarses kogumikus „Toomemägi” (1968). Uurija ei välista, et esialgu oli kavas ehitada kolmelööviline kirik, kuid hiljem plaane muudeti ning Toomkiriku pikihoone valmis neljalöövilise ristroidvõlvidega kaetud basiilikana. Kiriku ehitamise alguse paigutab O. Prints 13. saj keskpaika, uue polügonaalse koori ja läänefassaadi monumentaalsete kaksiktornide ehitamisaja analoogiliselt O. Freymuthiga 1470. aastatesse (1968: 27). Leidudest nimetab O. Prints peamiselt ehituskeraamikat ja paest hauaplaatide tükke. Huvipakkuv on ka kiriku kooriruumi võlvis olnud kahe kontsentrilise ringiga märgistatud tellis (Prints 1963: 16).

Konserveerimistööd jätkusid kirikus 1970. aastate algul ning selle käigus alustasid 1975. a süstemaatilisi ehitusajaloolisi uuringuid Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse kunstiajaloolane Kaur Alttoa ja arhitekt Udo Tiirmaa (Alttoa 1992: 12). Aastatel 1986–1988 uuriti paralleelselt Poola firma Budimex restaureerimistöödega ulatuslikumalt kiriku kooriosa. Nende uuringute käigus määrati kindlaks kiriku kujunemise olulisemad etapid ning täpsustati eelkäijate seisukohti. K. Alttoa ja U. Tiirmaa juhivad tähelepanu korduvale ruumilahenduse muutmisele. Pikihoone kujunemises eristatakse kolme suuremat ehitusetappi. Esmalt alustati kolmelöövilise basiilika ehitamist, tööde käigus plaane muudeti ning jätkati kodakirikuna. Lõplik basilikaalne kesklööv valmis kolmandal ehitusperioodil (Alttoa 1980: 94). Ka kiriku lääneosa ja koor on kujunenud järk-järgult. Kooriruumi arengus eristavad uurijad nelja ehitusperioodi. Läänetornidele oli antud ka kaitsefunktsioon. Mõned struktuurielemendid viitavad tsistertslaste ehitustraditsioonile (Alttoa 1992: 22).

Nimetame veel väikesemahulisi kaevamisi U. Tiirmaa ja siinkirjutaja juhendamisel kiriku lõunaeeskojas ja koori lõunaküljel 1981. a ning U. Tiirmaa kaevandit koori põhjaküljel 1982. a. Need andsid uusi andmeid ka matmiste kohta. Tulemused näitasid, et kiriku surnuaeda kasutati pärast kiriku hävimist Liivi sõja päevil veel kaua – 17. ja nähtavasti 18. sajandilgi. Koori põhjaküljel õnnestus uurida viilukujulise katusega telliskividest veetsisterni kanalit (Metsallik 1992: 26).

Kaevamised Tartu Toomkirikus on olnud otseses tähenduses ehitusajaloolised, st pühendatud peaasjalikult ehituskehandi arengule resp. vormimuutustele. Seevastu vähem tähelepanu on pööratud arheoloogilisele leiuainesele. Uurijate lähtekohaks on sageli olnud eelkäijate kontseptsioonid ja nende täiendamine või parandamine. Kuigi seisukohad on paljuski erinevad (lähemalt Alttoa 1980 ja 1992), pakub Toomkiriku ehituslugu konkreetseid pidepunkte ka linna arengu paremaks mõistmiseks.

Jaani kirik

Teine põhjalikumalt uuritud keskaegne ehitusmälestis Tartus on Jaani kirik. Esimesena käsitles Jaani kirikut arhitektuurse uurimisobjektina W. Neumann. Stiilikriitilise vaatluse alusel dateeris ta kiriku ehitusaja 14. saj algusesse (Neumann 1887: 61). Sajandivahetusel tegelesid Jaani kiriku probleemidega ka R. Guleke ja usuteaduse professor J. Frey (Guleke 1896; Frey 1902). Veidi hiljem püüdis matemaatikaüliõpilane A. Assmuss astronoom Charlier` teooriat rakendades dateerida mitut Tartu kirikut. Jaani kiriku rajamisajana pakkus ta välja 1270. aastat (Assmuss 1912: 38). Kiriku ehitamise aega püüdsid määrata ka O. Freymuth ning J. Aunver. Mõlema arvates pidi see toimuma 13. saj viimasel veerandil (Freymuth 1927; Aunver 1927: 714). Määramiskatseid on olnud teisigi.

Jaani kirik hävis 1944. a sõjatules. Häving oli nii põhjalik, et varisenud krohv vabastas kiriku senitundmatu rikkaliku sisedekoori hilisemast lisandist. Ehituse sise- ja väliskülgedel on olnud kokku kaugelt üle tuhande skulptuuri (Alttoa 1992: 20).

Esimesed väliuuringud leidsid Jaani kirikus aset 1947.–1948. a insener Nikolai Olli eestvõttel. Need olid tehnilise iseloomuga ja pühendatud peamiselt vundamentide rajamisviisi selgitamisele. Kokku tehti Jaani kirikusse tollal 27 pisemat kaevandit (Oll 1948).

Aastatel 1955–1965 tegi kirikus seoses selle restaureerimiskavadega ehitusajaloolisi uuringuid Teaduslik Restaureerimise Töökoda. Paralleelselt arhiiviuurimistega käsitleti kompleksselt tervet kirikut vundamentidest kuni ehitusdekoorini. Vundamentide uurimise eesmärgil tehti kiriku sisemusse ja väliskülgedele ühtekokku 43 prooviauku ja kaevandit. Ulatusliku uurimistöö tulemused on O. Printsi koostatud käsikirjalises aruandes (Prints 1967). Vundamendiuuringute alusel oletab O. Prints, et kiriku idasuunas laienev kesklööv on tööde käigus ehituskavade muutmise tulemus. Kivipuistele rajatud vundamendiga kooriruumi ja parvalustel pikihoonet peetakse sama kirikukavatise erineva vundeeringuga osadeks. Kooriruumi vundamendid olid rajatud sirge lõpmikuga koori tarbeks. Juba O. Prints esitab andmeid, et kiriku vundamendid on rajatud kunagisele matmispaigale. Jaani kiriku ehitamise alguse paigutab uurija terrakotafiguuride stiilikriitilise analüüsi alusel 13./14. saj vahetusse ja lõpetamise 14. saj esimesse või teise aastakümnesse (Prints 1967: 93).

O. Printsi kaevamised Jaani kirikus olid nagu Toomkirikuski pühendatud peamiselt vormiprobleemile. Hea joonestamisoskus võimaldas uurijal ise valmistada ülesmõõtmisjooniseid ja eristada lähteülesande lahendamisel oluline ebaolulisest. O. Printsi huviorbiidis oli otseselt kirikukavatise[LN1]  areng, vähem tähelepanu pööras ta kultuurkihi ladestuste dateerimisele ning kahjuks ka rohketele matustele. Arheoloogi osalemist kõnesolevatel kaevamistel võib pidada episoodiliseks.

Aastatel 1981 ja 1983–1984 toimusid Jaani kirikus pärast pikemat vaheaega järgmised uuringud, mida rahastasid Riiklik Ehituskomitee ja Tartu Linnamuuseum. Juhendajad olid siinkirjutaja ja arhitekt U. Tiirmaa 1978. a moodustatud Kultuurimälestiste Riiklikust Projekteerimise Instituudist (KRPI). Kaevati mitmel pool kiriku sisemuses ja välisseinte lähedal (Metsaalik 1992: joonis 2). Varasemast rohkem pöörati tähelepanu kultuurkihi stratigraafiale ja haualeidudele. Kiriku sisemuses, kõrgseinte vundamentide vahelisel alal avastati allikalubjale ladestunud II at algussajanditest pärinev kultuurkiht (Metsallik 1985: 52). Muude leidude hulgas saadi sealt kuldfooliumiga kaetud klaashelmes 10.–13. saj vahemikust. Pikihoone kesklöövi teise ja kolmanda piilari vahelisel alal leiti piirkonna vanema kultuurkihi ülaosal puitehitise jäänuseid. Selle 5,4 m ulatuses säilinud lääneseina aluse moodustasid esialgu ligikaudu 20 cm jämedused palgid. Nendega liitus idaküljel 30 cm laiustest laudadest põrand. Hoone oli korduvalt põlenud. Säilinud puitosad olid kivikiriku kõrgseinte vundamentide ehitamisega läbi lõigatud. Ehitusjäänuste lähedalt leiti kahe kaheksaharulise risti jäljenditega savitükike. Hoone välisküljel, seinast vaid 30–60 cm eemal paiknesid lubisetetesse asetatud puukirstudes matused. Need asusid O–W-suunaliselt ning olid ilma panusteta ja asusid ehitise põrandapinnast umbes 70 cm sügavamal. Enamasti polnud kirstude valmistamisel kasutatud naelu, vaid lauad olid ühendatud puupunnide ja varbadega. Arvatavasti seostub meie avastatud puithoone läänesein kivikiriku eelse sakraalhoone funktsioone omanud ehitisega. Puidu radioaktiivse süsiniku analüüsid ja kultuurkihi stratigraafia võimaldavad matustega ühe leiukompleksi moodustanud ehitise rajamisaja paigutada aega enne rahva ametlikku ristiusustamist.

Uuringud andsid uusi andmeid ka kivikiriku arenguloo kohta. Selles eristatakse nelja suuremat muutust. Kaevamisandmete ja O. Printsi graafilise materjali interpretatsiooni alusel on U. Tiirmaa esitanud hüpoteesi, mille järgi kiriku sirge lõpmikuga koor kuulub varasema hoone juurde, parvalustel pikihoone on sellest hilisem.

Pärast lühemat vaheaega tegi aastatel 1988–1990 kirikus väliuurimisi Eesti Muinsuskaitse Seltsi väikeettevõte Agu. Paralleelselt arheoloogiauuringutega alustas kiriku vundamentide toestamist Poola firma PKZ, kelle nõudel eemaldati kiriku sisemusest 17. ja 18. saj ehitatud hauakambrite võrgustik. Uuringuid juhendasid arhitekt U. Tiirmaa ja töödejuhataja T. Rappu, arheoloogiline konsultant oli 1988. a allakirjutanu. Erinevatel sügavustel kaevati läbi peaaegu kogu pikihoone sisemus, kooriruum ning ligikaudu kogu 5 m laiune ala selle väliskülgedel. Esimest korda avati täielikult ka kiriku varasema, sirge lõpmikuga kooriruumi vundament. Uuringud andsid väga mitmekesist teavet kiriku ehitusajaloo, ristiusu matmiskombestiku ning ka kirikueelse asustuse kohta. Pikihoone kesklöövis leiti jälgi muistsest rauatöötlemisest ning kooriosas avastati vana allikaase. Praegu on kogutud materjal veel läbi töötamata. Ajavahemikul 1992–1994 jätkusid arheoloogilised kaevamised, seoses AS Stingeri alustatud torni ja pikihoone vundamendi vahetamisega (juhendajad arheoloog Kalle Lange ja antropoloog Ken Kalling). Tänaseks on läbi kaevatud peaaegu kogu Jaani kiriku sisemus.

Muud ehitusajaloolised kaevamised Tartus

1965. a uuris O. Prints Raekoja platsil asunud keskaegse linnaapteegi vundamendi ehitusviisi. Tema kaevamised kinnitasid veelkord rootsiaegsete plaanide usaldusväärsust (Prints 1966: 11). 1968. a tegi O. Prints väikesemahulisi kaevamisi ka linnamüüri Kuraditorni ehitusviisi selgitamiseks (Hermann 1974). Seoses linnamüüri konserveerimiskavadega kaevati 1977. a Vene värava piirkonnas. Puhastati välja osa värava neljakandilise torni müüristikust ning uuriti ka silindervõlviga kaetud kahevõlvikujulist keldriruumi. Tulemused kinnitasid üldjoontes samuti 17. saj linnaplaanidel kujutatut. Toomemäe jalamil säilinud keskaegse linnamüüri juures tegi 1978. a kaevamisi Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse Tartu osakond. Uuringute peaeesmärk oli saada täiendavaid andmeid linnamüüri ehituse kohta ja määrata Püha Katariina kloostri asukoht (Alttoa 1979: 27). Ehitusajaloolisteks tuleb lugeda ka H. Treffneri gümnaasiumi Jaani tn poolsel küljel AS-i Stingeri tehtud uuringuid.

Autori seisukohti Tartu varasemast ajaloost

Tartu päästekaevamistelt kogutud nii ajaliselt kui ka ruumiliselt väga ulatuslik materjal on veel suures osas läbi töötamata. Järgneva ülevaate koostamisel on kasutatud peamiselt dokumenteeritud või publitseeritud uurimistulemusi.

Muinasaegne Tartu

Uut valgust linnuseäärse asula kujunemisloole on heitnud linna keskosas ja eriti Lossi tn põhjaküljel aastatel 1985–1990 tehtud uuringud. Sealsed varasemad leiud on mustast tulekivist nukleus, kaltsedonist kõõvits ning kivikõpla teraosa, mis pärinevad juba kiviaja lõpust. Varasemad keraamikaleiud – killud sissepoole kallutatud ülaservaga püstjatest riibitud pinnaga nõudest ning tükike tekstiilijäljenditega keraamikat – viitavad vähemalt linnusepiirkonna kasutuselevõtu-aegsele asustusele. Mõni keraamikaleid pärineb tõenäoliselt veelgi varasemast ajast (Trummal 1992: 25). Riibitud keraamikat on all-linnast leitud veel Jakobi ja Munga tn ristmiku lähedalt ning üks kild Ülikooli tn 8 hoovist. Lisaks linnuse kaevamistelt saadud leidudele on riipetehnikas nõukilde saadud ka Toomemäe põhjaplatoolt. Üks kild on teada Toomkiriku lõunaküljelt ning kolm kildu eelnimetatud põhjaplatoo idaosa varasemast kultuurkihist. Leidude vähesus näib viitavat suhteliselt hõredale asustusele nimetatud perioodil. All-linnas on seni raske seostada ühtegi kultuurkihi horisonti kõnesolevat tüüpi keraamikaleidudega.

Lossi tn põhjaküljel moodustas varasema asustuskihi ligi 20 cm paksune pruunikas ladestus alusliival. See sisaldas kilde rohmakama pinnatöötlusega suurematest käsitsi valmistatud savipottidest ja peenkeraamilistest nõudest ning paiguti varast joon- ja lainja ornamendiga kedrakeraamikat. Käsitsikeraamikaga kultuurkiht avastati 1982. aastal ka raekoja lõunaküljel. Muude leidude hulgas saadi sealt savist sulatustiigli tükk (Metsallik, Tiirmaa 1983: 323). Sama iseloomuga asustuskiht fikseeriti ka Küütri tn trassisüvendi uurimisel (Pogodin 1994: 85). Käsitsi valmistatud rõuge keraamikat esines veel kaevandis nr 29 (Trummal 1989: 4). Mõnelt poolt vanalinnast on leitud ka nn näpiornamendiga savinõukilde. Senitehtud uuringute põhjal näib, et linnuse ida- ja põhjaküljele kujunes juba vähemasti I at lõpul püsivama iseloomuga asula. Selle idapoolne piir on Rüütli ja Ülikooli tn vaheliste kvartalite keskosa (kihi ja leidude olemasolu on tuvastatud kaevandite nr 27, 44 ja 55 lääneküljel). Varasemad sepandusega seotud leiud Lossi tn kaevandi lääneküljelt pärinevad arvatavasti esimese püsiasula eksisteerimise lõpuperioodist ja viitavad juba meisterlikule käsitööle. Nende hulgas on kivile ehitatud ümara põhiplaaniga sulatuskolde alus, ühe sepikoja varasem ehitusjärk ning arvatavasti ka lähedalt põhjaliivast leitud ümaral savist alusel rauaohver. Sepikoja kultuurkihist saadud leidude seas on ka kaks skandinaaviapärast pronksist ehteripatsit, mis on valmistatud sealse Norelundi tüübi (Callmer 1989: 24) eeskujul 10. saj II poolel või lõpul. Sellesse aega kuulub ka maasse süvendatud ehituse põhi sepikoja lähedalt. Selle kultuurkihist leiti kaks rauast hoburaudsõlge.

Rõuge keraamikat ja peenkeraamikat leiti vähesel määral ka Kaubahalli (Aun, Tiirmaa 1987: 390) ja Postimaja ehitussüvendite uurimisel. Varem on mõned killud käsitsikeraamikat saadud Jaani kiriku edelakülje, Munga tn 8 hoovi (Trummal 1974: 22) ja Magasini tn 3 kaevandi (Trummal 1970: 15) hilisemast asulakihist jm. On tõenäoline, et veel aastatuhande vahetusel kasutati elamiseks eelkõige neemiku ääreala ja kõrgvee aegadel kuivaks jäävaid kohti. Senitehtud uuringute põhjal jääb küsitavaks Toomemäe põhjaplatoo asustuse iseloom. Linnus koos asulaga moodustasid kõnesoleval ajajärgul ilmselt mõneti suletud haldusüksuse.

Järgnevat arenguetappi märgib Tartu kultuurkihis tavaliselt 20–30 cm paksune, kuid kohati kuni 80 cm ulatuv mustjas söerohke ladestus. Seda on uuritud paljudes kaevandites Rüütli tn joonest lääne pool. Niisuguse kultuurkihi jätnud asustus eksisteeris muinasaja lõpusajanditel. Kihis paiguti massiliselt leiduva joon- ja lainja ornamendiga kedrakeraamika kasutuseloleku aega on meil dateeritud 10. saj lõpust kuni 13. saj II veerandini (Trummal 1974: 24; Aun 1994: 82). Nõude vorm ja ornament sarnanevad nii lähematest Loode-Vene käsitöökeskustest kui ka Rootsi idaranniku, Poola ja Põhja-Saksamaa varastest linnadest leitud keraamikale. Läänemere-äärsetes maades on sellist tüüpi savinõude kasutuselevõtu aeg silmatorkava erinevusega paigutatud varasemasse perioodi (Selling 1955: 226). Tartu leiusuhted näitavad, et meil olid aastatuhande vahetuse paiku samal ajal kasutusel nii käsitsi kui ka potikedral valmistatud nõud. Lokaalse stratigraafia selgitamiseks pakub tuge ka Lossi tn põhjaküljelt samast kultuurkihist leitud Svend Estridseni (1047–1075) Hedebys vermitud hõbemünt.

Kõige idapoolsem punkt, kus fikseeriti kõnesoleva kultuurkihi ja leidude olemasolu, on Küüni tn jõepoolse kvartali keskosa. Botaanikaaias tehtud uuringute tulemusi arvestades näib kihi lasumisala põhjapiiriks olevat Laia tn joon (Aun, Lang, Ligi 1983: 327). Autori eriarvamuse järgi oli sarnase iseloomuga ladestus paiguti siiski olemas kaevandis nr 31, kust leiti ka killuke varast kedrakeraamikat. Selle olemasolu inimtegevusest puutumata pinnal on tuvastatud veel Lai tn 37 loodenurga juures (Metsallik 1984: 17). Eeldades muistset jõest ülekäigukohta Vene tn kohal, ei tohiks lähemas ümbruskonnas asustuskiht päriselt puududa. Ülekäigu paiknemisele Botaanikaaia ja Vene tn piirkonnas osutas juba Edgar Kant (1927: 431) ning hiljem Harri Moora. Ka tema oletas siin kõrgemate ja kuivemate saarte olemasolu, mida mööda pääses kergesti jõe äärde (Moora 1935: 195). Kõnesoleva asustuskihi lõunapiir on samuti problemaatiline. Hiljutised kaevamised Postimaja ehitussüvendis tõestasid selle jätkumist veel Vanemuise tn joonel (Aun 1994: 82). Nii saab suurema tähenduse Tartu varasema asustuse kujunemise seisukohalt arvatavasti ka Aleviküla tee ääres (Raid 1992: 4) Soola ja Kalevi tn ristmikul avastatud kultuurkiht.

Seni on meie käsutuses väga vähe andmeid käsitletava aja ehitiste kohta. Vana turuplatsi kunagistest rajatistest olid säilinud peamiselt punasaviviirud kultuurkihis ning mõned eri suurusega süvendid aluspinnases. Sama kaevandi keskosas avastati väikestest kividest koosnenud koldease, mille lääneküljel oli N–S-suunaline palgijäänus (Metsallik 1983: joonis 14). Mõned palgiveerandikud kihis pärinesid samuti platsi keskosa varasemast asustusest. Lõhestatud veerandikke on leitud ka Reini-äärse Duisburgi 10.–13. saj kultuurkihist (Krause 1983: 39) jm. Lossi tn põhjaküljel asusid lihtsates puitehitistes endiselt sepikojad. Kaevandi keskosas paiknes mördiga sidumata maakivilade (Trummal 1992: 24), mis võiks olla samuti hoonealus. Sepatööga seotud koldease koos puitehitise jäänustega avastati ka Ülikooli ja Lossi tn ristmikul. Suhteliselt ühtlane šlakisisaldus linna kultuurkihis räägib intensiivsest metallitööst. Lossi tn kaevandi idaküljel uuriti 1985. a ovaalse põhiplaaniga koldeaset, mis sisaldas ligi 200 kildu 12.–13. saj kedrakeraamilistest nõudest. Kolde lähedalt leiti rauast õngekonks. Samast perioodist pärinevat savist alusel koldeaset õnnestus kirjutajal 1981. a uurida ka Toomkiriku lõunatorni lähedal. Lisaks keraamikale sisaldas see mitu luisukivi katket, jäänaela, sepanaela ülaosa ja põlenud luutükke (Metsallik 1992: 145, 94). Jaani kiriku kesklöövi alalt leiti 1984. a lubisetetesse süvendatud savi- ja graniitkividega vooderdatud lohk, mille lähedal oli samuti šlakki ja muid metallitöötlemisega seotud leide (Metsallik 1992: 47).

Laialilükatud koldeasemeid ja süvendeid aluspinnases täheldas Postimaja kaevandis ka arheoloog M. Aun. Vanalinna VII kvartalis leiti jälgi puittarast, mis langes ligilähedaselt kokku hilisema krundipiiriga (Aun 1990: 454). Võimaliku varase kuuluvusega maasse rammitud puitvaiade rida nimetatakse ka Munga tn 8 hoovis (Trummal 1974: 14). Vallutuseelse aja ehitistest oli säilinud katkeid veel Laia ja Rüütli tn nurgakrundil (Tiirmaa 1990: 80), Poe tn 8 kooperatiivelamu ehitussüvendis (Tiirmaa 1980: 13–15) ja mõnes muus kohas. Nimetada tuleks ka mitmelt poolt kultuurkihist leitud savitihendite tükke. Näib, et suurema osa Tartu kõnesoleva aja hoonestusest moodustasid siiski hooajaliselt kasutatavad kergemat sorti puitehitised. Stabiilsem struktuuriüksus oli linnus ja arvatavasti ka selle läheduses asuvad sepikojad. Võrreldes eelneva perioodiga laienes Tartu asustusala tunduvalt.

Arheoloogiauuringud Lossi tn ning järelevalve Rüütli ja Laia tn alal näitavad, et sealsete puitsillutiste vanemad osad pidi ehitatama juba enne saksa vallutust (Trummal 1989: 16). Lossi tn põhjaküljel saime 1987. a uurida ka R. Otto rekonstruktsiooniplaanil Väike-Maarja nimega signeeritud keskaegse tänava varasemaid puitkatteid. Neist vanima moodustas algul roigastest ja okstest kate, millest oli kultuurkihis säilinud vaid õhuke triip (Metsallik 1992: 164). Veel 18. saj linnaplaanidel märgitud liivakellasarnane tänavajaotus on arvatavasti väga arhailine ning võib olla jäänuk muistsetest ühendusteedest seppade juurde. Sümbolistlikult meenutab see kahest kolmnurgast moodustatud kujundeid Eesti ehetel. Kuivõrd keskaegse linna nelinurksed kvartalid on mõjustatud vanadest teedest, on praeguses uurimisseisus veel vara öelda. Tänini pole üheselt selge ka Tartu kultuurkihis eristatud nn puitehitiste perioodi algus (Metsallik 1985: 60).

Niisuguste linnade hulka, nagu Hedeby/Haithabu, Sigtuna, Novgorod või Pihkva, ei saa me vallutuseelset Tartut liigitada peaasjalikult väheste ehitiste tõttu. Võõrapärase kedrakeraamika suur hulk kultuurkihis ning arvukad mündileiud vanalinna lähemast ümbrusest viitavad otseselt kaubanduslikule tegevusele, olmelise iseloomuga leiumaterjali on aga kaevamistelt saadud tühisel hulgal. Juba püsiasula tekkeaegadel kujunes siin tähtsamaks käsitööalaks sepatöö. Rauast töö- ja tarbeesemed, nagu hobuseriistade osad, ümara ja kandilise keelega surulukkude võtmed, noad, naelad jms ning vähesed leitud pronksehted on arvatavasti enamasti kohalikku päritolu. Veel tegeldi luutöötlemisega ning laiem tähendus võib olla ka mitmelt poolt leitud värtnaketradel. Oma osa majandamises võis olla ka kalandusel. Tartu toodang oli arvatavasti suunatud eelkõige ümbruskonna vajadustele.

Senitehtud uuringute alusel näib siinkirjutajale, et Muinas-Tartu areng lähtus sisemaalise tähtsusega turukohast ning orienteerus 10. saj lõpust alates järjest enam vahenduskaubandusele Läänemere basseini maade ja Vana-Vene linnade vahel. Asukoht vee- ja maismaa kaubateede ristumiskohal lõi selleks soodsad eeldused. Algtõuke vahendajarolliks andis ilmselt vajaliku tooraine (värvilised metallid, sool) puudumine ning asukoht luksuskaupu tootvatest keskustest kaugel sisemaal, mis ei võimaldanud linnade tekkeprotsessis võrdväärse kaubanduspartnerina osaleda. Tõenäoliselt kaasnesid nimetatud arenguga ka muudatused kohalikus elukorralduses suurema poliitilise juhtimise suunas. Öeldut arvestades on paremini mõistetav Jaroslav Targa 1030. a sõjaretk (SPL, 136) ja hilisemate vene valitsejate pidev huvi selle koha vastu (Moora 1935: 200). Käsitletud ajast alates võiks ka Tartu puhul otsida muinaslinnale iseloomulikke jooni.

Tartu kaubakeskuse sisemine struktuur oli noorema rauaaja teisel poolel võrreldes naabermaade keskustega märksa suuremas sõltuvuses ümbruse küladest ning üksiktaludest ja mitmesugust majandustegevust võimaldavatest tagamaadest (Metsallik 1991: 384). Agraarse iseloomuga küla asukohaks oli jõe ja mäekülje vaheline madal piirkond, kus lasub kõnesoleva perioodi kultuurkiht, äärmiselt ebasobiv. Rauamaak pärines samuti ümbruskonna soodest, teatud koguse rauda võisid anda veel devoni liivakihist väljavoolavad allikad. Skandinaaviapäraste pronksripatsite leid ning võõra religiooniga seotud ehitise säilmed hilisema Jaani kiriku alal lubavad oletada vähemalt hooajati naabermaade kaupmeeste kohalolu. Leiumaterjalis kuuluvad impordi hulka peale müntide veel klaashelmed ning mõnda sorti liivakivitooted. Noorema rauaaja lõpul võidi peale värviliste metallide tuua mujalt ka toorrauda. Arvatavasti kujunes nimetatud ajaks välja ka tagamaadelt keskuse suunas koonduv kodarteestik (Kant 1927: 363).

Seni puuduvad meil lähemad andmed muinasaegse Tartu elanike matmispaikade kohta. Puiestee tn 49 piirkonnast on 1939. a juhuslikult leitud inimluid ja üks pronksist kaelavõru. Muistsele matmispaigale viitavad ka Tähe tn 95 hoovist 1970. aastate lõpul leitud kaks ühesugust plettornamendiga pronkskäevõru (Metsallik 1984). Nimetatud leiud sunnivad praeguses uurimisseisus arvama, et jälgi matmispaikadest tuleb otsida eelkõige Tartu keskust juba muinasajal ümbritsenud külade lähedusest. Kokkuvõttes annab väidetu Tartule teiste oma aja kaubanduskeskuste hulgas eripärase koha.

Arheoloogilistelt kaevamistelt saadud materjal on oluliseks täienduseks olemasolevatele kirjalikele allikatele, sh ka Henriku Liivimaa kroonikale, kus Muinas-Tartut käsitlevates lõikudes pole miskipärast kordagi nimetatud linnuseäärset asulat.

Uuemat kesk- ja uusaegsest Tartust

Eriti viimastel aastatel tehtud päästekaevamised on andnud rohket materjali hansaaegse linna kohta, mis oma esimeses faasis kujunes välja vahest 13. saj II poolel. Sel ajal oli Tartu teestik ja profaanhoonestus valdavas osas puidust. Rõhtpalkehitiste kõrval kasutati arvukalt mitmesuguseid sõrestik- ja raamkonstruktsioone. Toonase linnamajanduse uurimise seisukohalt on suur tähtsus käsitöökodade ja müügihoone uurimistulemustel vanal turuplatsil (Metsallik, Tiirmaa 1982: tahvel XIX). Vaheseintega kaheksaks ruumiks jaotatud sõrestikhoones tehti ja turustati vähemasti juba 13. saj keskpaiku mitmesuguseid kingsepatooteid, rõivastuse lisandeid, külmrelvade vutlareid, laptuupalle ja muid nahatöid (Valk-Falk 1985: 64–70), metallesemeid, puittooteid, kasetohust asju jm. Kunagisest kaubitsemisest räägivad ehitusjäänuste kultuurkihist leitud tinast kaubaplommid. Veel raesekretär B. Wybersi revisjoniraamatus (1582–1658) on andmeid Tartu turul asunud kingsepapoodidest. On tõenäoline, et juba muinasajal paiknes linnamäe ja jõe vahelisel alal turuplats ning arvatavasti ka sadam. Turuplatse võis olla teisigi. Ilmselt 17. saj keskpaika või Põhjasõja aega kuuluvad raekoja idaseina lähedalt leitud viie täiskasvanu ja kolme lapse matused.

Piiskopilinnuse lähedal jätkasid ka 13.–15. saj vahelisel ajal tööd sepad. Kaevamised Lossi tn põhjaküljel andsid rohkesti andmeid keskaegse metallitöötlemise tehnoloogia kohta. Neemiku külje all, tuulte eest varjatud kohas, töödeldi rauda ning värvilisi metalle. Kaevamistel uuriti vähemalt kolme lihtsas puithoones asunud sepikoja alust. Sealne kultuurkiht sisaldas rohkelt šlakki ja tootmisjääke, säilinud olid ka suured alasikivid. Põrandad olid savist, vahel ka laudadest. Mõnikord toetusid hoonete seinad analoogselt varasematele hõredalt asetatud maakividest vundamendile. Töökodade sees ja ümbruses asusid erineva suuruse ja konstruktsioonidega metallitöötlemiskolded. Kaevandi lääneküljel oli terviklikult säilinud tellisest ja maakivist ehitatud pealt lahtine metallisulatuskolle. Rohked loomade ja inimeste jalajäljed koldekividel räägivad arvatavasti käsitööliste maagilistest kujutelmadest. Veel asusid sepikodade lähedal maa sisse rajatud hoidlad sulatusprotsessiks vajaliku mineraalse tooraine jaoks ning kaks maakividest ehitatud veemahutit. Aluspinnase geoloogiline liigendus võimaldas muistsetel seppadel lõõtsade töö mehhaniseerimiseks arvatavasti kasutada ka vee-energiat (Metsallik 1992: 157; 1990: 63–65).

Sepandusega seotud leide esines kogu uuritud alal. Kollete ümbrusest saadud šlakikogus ulatub paari tonnini. Tööriistaleiud kahjuks peaaegu puuduvad. Uuritud komplekside eriilmeline ehitusviis ning töötlemisahjude mitmesugused konstruktsioonid räägivad keskaegsele linnale omasest spetsialiseeritud tsunftitööst. Ilmselt elustus muistsel rauatöötlemiskohal muinaslinnuse loodeküljel sepatöö peatselt pärast Tartu vallutamist 1224. a. Seda tingis otseselt kivilinnuse ja piiskopkonna peakiriku, aga ka muude linna funktsioneerimiseks tarvilike hoonete ehitamine. Sepikodade juures asusid juba algperioodil ka luutöökojad.

Kõnesolnud kaevandi materjali hulgas nimetame veel arvukaid klaaspeekrite leide (Mäesalu 1990: tahvel XXXII).

Keskaegse käsitöö ja linnamajanduse ning ka puitarhitektuuri uurimise seisukohalt on ülisuur tähtsus vanalinna VII kvartalis (Aun 1990: 452–455) ja Karuplatsil tehtud uuringutel. Veejuhtimissüsteemide kohta saadi huvitavaid andmeid Küütri tänavalt ning varem ka Küüni tänavale tehtud pisikestest kaevanditest (Metsallik, Tiirmaa 1982: 392–398). Tartu eeslinnade arengu ja ehitusliku struktuuri selgitamiseks on väga väärtuslik Kaubahalli ja Postimaja kaevanditest kogutud materjal (Aun 1989: 354–359).

Viimaste aastate väljakaevamistel on mitmelt poolt Tartu vanalinna kultuurkihist leitud maa sisse rajatud nelinurkseid puitehitisi. Enamasti on tegemist rõhtpalkehitistega, vähem esineb vertikaalsetest palkidest ning kisklaudadest valmistatud konstruktsioone. Erialakirjanduses mõnikord ka puukastideks nimetatud ehitiste küljepikkus kõigub enamasti 1,3–3,5 meetri vahel (on leitud ka suuremaid), sügavus ulatub 50 cm-st kuni 4 m-ni. Vahel paiknevad ehitiste alumised osad geoloogilise pinnakatte pealmistes kihtides. Sellised puukastid on enamasti täitunud või täidetud erisuguste jäätmete ja ehitusprahiga, mõned ka loomasõnniku ja inimekskrementidega (Tammet 1988: 97–101). Neid on uuritud Lossi tn kaevandites, Kaubahalli objektil, Botaanikaaias, Karupatsil ning eriti rohkearvuliselt VII kvartali kaevandis.

Kõne all olevate puitehitiste funktsiooni on arheoloogid määratlenud erinevalt. Lossi tn põhjakülje kaevandi keskosas paiknenud kuue keskaegse puukasti (13. saj lõpp – 15. saj) sisu paleobotaanilise ja parasitoloogilise analüüsi tulemuste põhjal järeldab arheoloog Ain Mäesalu, et niisuguseid ehitisi kasutati nii jäätme- kui ka käimlaaukudena (Mäesalu 1990: 452). Kaevandis nr 42 leitud 15.–16. saj palkehitisi peetakse neist saadud esemete alusel heitmekastideks (Trummal 1992: 14–15). Lossi ja Ülikooli tn ristmiku lähedal 1988. a siinkirjutaja avastatud maa sisse rajatud kahe puukasti uurimistulemused näitasid, et sealsetel ehitistel eksisteeris 1,5–1,9 m sügavuse šahti kohal ka sellest veidi suurem rõhtpalkehitis, mis on hiljem hävinenud. Neist ühe lõunaküljel asunud saviga vooderdatud lõõri säilmed võimaldavad oletada, et uuritud ehitis oli maapealse köetava kuumkambri ning loomanahkade töötlemisel eralduva jääkaine tarbeks ehitatud maa-aluse šahtiga keskaegne parkimistöökoda. Väidet kinnitab ka šahtist leitud märkimisväärne kogus loomakarvu (Metsallik 1992: 161). Analoogilist tehnoloogiat kasutati kesk- ja uusajal loomanahkade parkimiseks mitmes Lääne-Euroopa linnas (Lande 1765 ja 1766).

Tartu kultuurkihist väljakaevatud puukastide algne funktsioon on kirjutaja arvates kindlasti mitmekesisem kui seni on oletatud ning enamasti tehnoloogilise iseloomuga. Seesuguste ehitiste kasutamist ka loomanahkade parkimisel näib kinnitavat veel Karuplatsi ühest keskaegsest puukastist pärinev nahkade töötlemisega seotud valgete liistakkristallide leid (Sillasoo 1993). Kapitaalse ehituspuidu kasutamine ainult jäätmeaukude vooderdamiseks on küsitav. Ka ei sobi paljude uuritud ehitiste mõõtmed ja konstruktsioon käimlaaukudeks. Ülalesitatud väide, et neid tarvitati samal ajal nii jäätmeaukudena kui ka käimlatena, jääb aga autorile väheusutavaks. Küll on teada, et mitmel pool Euroopas kasutati nahkade esmasel töötlemisel kanade, tuvide, koerte jt loomade sõnnikut (Lande 1766: 337) ning et mõnedki oma esialgse otstarbe minetanud kaevud jms maa sisse ehitatud rajatised leidsid ka mujal hiljem kasutamist nii jäätme- kui ka sõnnikuaukudena (Vosgerau 1988: 147).

Tartu keskaegne kultuurkiht sisaldab rohkesti leide. Jõeoru niiskusrežiim on hästi säilitanud puidust, nahast ja kasetohust valmistatud esemeid ning ka tekstiili. Luuleidudest on unikaalse väärtusega Lossi tn parkimistöökoja juurest pärinev figuraalsete kaunistustega noapea. Tartust on teada ka maagilise tähendusega luuesemeid. Kogutud materjali hulgas on olulisel kohal imporditud tooted, sh juba nimetatud klaasileiud ja liigirohke kivikeraamika. Tartu kultuurkihi koostises esineb massiliselt metalli- ja nahatöötlemisjääke. Praeguses uurimisseisus on Tartu keskaegse käsitöö iseloomu kohta veel raske midagi kindlamat väita. Siiski näib, et metalli- ja nahatöötlemine olid hansaajal domineerivad. Praeguse Lossi tn ääres tegeldi keskajal vähemalt kolme omavahel kombineeritud käsitööharuga: sepatöö, luutöötlemise ning veidi jõe poole ka nahaparkimisega. Esmatähtis ning ka vanim käsitööharu oli sepatöö. Toodangut realiseeriti aga raekoja platsil asunud turul.

14. saj lõpul ja 15. saj toimusid linna sotsiaalmajanduslikus struktuuris olulised nihked. Linnapildis väljendub see ehk kõige markantsemalt teelishoonestuse kasutuselevõtus ja puidust tänavakatete asemel munakivisillutiste eelistamises. Seejuures säilib küll vana teedevõrk, kvartalisisene hoonestuskruntide jaotus näib aga kohati oluliselt muutuvat. Ka linnamüür valmib arvatavasti 14. saj jooksul. Kindlustusvööndiga näib seotud olevat ka Barclay platsil 1981. a avastatud O–W-suunaline jämedate puuvaiade rida (Metsallik 1992: 119). 15. saj I poole reisikirjeldustes nimetatakse Tartut juba hästikindlustatud, ilusate kivihoonetega linnaks (Vahtre 1983).

Liivi sõja eelse ning ka järgnevate perioodide tellishoonete uurimise seisukohalt pakuvad huvi Lossi tn põhjakülje kaevamistulemused, VII kvartal, Küütri ja Kompanii tn nurgakrunt, Barclay platsi põhjanurk, mitu kommunikatsioonitrassi, kaevand nr 43 Botaanikaaias jt. Kõnesolevale ajajärgule on iseloomulik kivihoonestuse kõrvutieksisteerimine ja seos puidust majandusotstarbeliste rajatistega. Tartu keskaegsed kivihooned ehitati tellistest ja maakivist. Paekivist dekoratiivosised, nagu kätepesemise nõud, etikud jms, pärinevad arvatavasti Tallinna meistritelt. Ruumide sisekujunduses kasutati rohkesti mitmesuguse suurusega valgusti- ja petiknišše. Lossi tn kaevandi lääneküljel leiti ühest teravnurkse ülaosaga nišist kuldbrokaadi tükke koos kassi säilmetega. Arvatavasti oli tegemist kodureliikviaga. Veel hiliskeskajal oli tavaks asetada hoonete põrandate alla ehitusohvreid. Botaanikaaias, Küüni 1 lõunaküljel, Lossi tn kaevandites, Jaani tn 7 objektil jm on uuritud ka keskaegseid kütteseadeldisi. Kaevamistulemused näitavad, et mitte igas linnaosas ei olnud otstarbekas hoonete vundamente puitalustele rajada. Tihti kohtab Tartu kultuurkihis ka kivipuistele rajatud vundamentidega keskaegseid kivihooneid.

Lossi tn kaevandi keskosast saadi vihjeid ka hiliskeskaegse keraamikatootmise ja vanas kohas teatud ulatuses jätkunud sepatöö kohta (Trummal 1992: 11, 13). Enne Põhjasõda asus üks pottsepatöökoda kindlasti endise dominiiklaste Püha Maarja-Magdaleena kloostrikiriku krundil (Otto 1911: 139–141). Sõjas sai keskaegne Tartu tugevasti kannatada, vana linnapilt hävis aga lõplikult pärast 1775. a hiidtulekahju.

Lähitulevikus on tähtsam ülesanne Tartu päästekaevamistelt kogutud ulatusliku materjali süsteemne läbitöötamine. Arheoloogide käsutuses on andmestik, mis võimaldab lisaks linna tekkeproblemaatikale selgitada ka selle struktuuri- ja funktsioonimuutusi pika aja vältel. Kultuurkihis säilinul on objektiivne väärtus ning selle asjatundlik esitus mõjub viljastavalt meie ajalooteadmistele. Järgnevad käsitlused võivad siinesitatud seisukohti kindlasti oluliselt täiendada.

Vaata lisaks

Töö tervikfailina


Tartu Linnavalitsus
Arhitektuuri ja ehituse osakond
Kultuuriväärtuste teenistus
Romeo Metsallik
tel 7361 250
[email protected]

Viimati muudetud 07.12.2020