Tartu Elektriteater tähistab Grigori Kromanovi 100. sünniaastapäeva filmiprogrammiga
Tartu Elektriteatri pressiteade
/ Kevadel täitub sada aastat Eesti kultuurilukku põhjapaneva jälje jätnud kino- ja telerežissööri, teatrilavastaja ning pedagoogi Grigori Kromanovi sünnist. Tartu Elektriteater tähistab seda suursündmust Kromanovi erakordse filmipärandi publiku ette toomisega.
27. veebruarist kuni 13. märtsini linastuvad Tartu Elektriteatris seitse Kromanovi filmi. Programmi alustab läbi aegade menukaim kodumaine film "Viimne reliikvia" (1969), millele järgnevad Kromanovi esimene iseseisev mängufilm ja ühtlasi esimene eesti film, mille linastusloal on märge "Alla 16-aastastele keelatud" – "Mis juhtus Andres Lapeteusega" (1966), A.H. Tammsaare samanimelise romaani ekraniseering "Põrgupõhja uus vanapagan" (1964) ning Tallinnfilmi kõige suurejoonelisemaks ja kõige kallimaks filmiks peetud "Briljandid proletariaadi diktatuurile" (1975). Vaatajate ette jõuab ka Kromanovi viimane film "Hukkunud alpinisti hotell" (1979).
Lisaks Kromanovi mängufilmidele linastuvad kaks ETV-s valminud 60ndate dokumentalistika tähtteost – Montreali maailmanäituse EXPO-le läkitatud vaatefilm “Must Habe tahab teada” (1967) ning mitmekihiline portreedokk “Meie Artur” (1968).
“Ilmselt on kaunis raske leida eestlast, kes midagi pole kuulnud “Viimsest reliikviast” ega “Hukkunud Alpinisti hotellist”. Aga kardetavasti teavad küllaltki vähesed, et need on sama lavastaja filmid, ning veel enam – et selle lavastaja nimi on Grigori Kromanov. Mingis osas on see lihtsalt ajaliiva paratamatu kuhjumine, Kromanovi võrdlemisi varasest surmast möödub peagi pool sajandit. Selles perspektiivis oleme isegi õnnega koos – meie hulgas on veel neid, kes teda tundsid ning nende filmide juures töötasid. Võimalust mööda proovime neid ka selle retrospektiivi raames külla kutsuda,” sõnas Elektriteatri programmijuht Rasmus Rääk.
Räägu sõnul on selles programmis, mida avastada ja ka taasavastada. “Näiteks “Meie Artur” ja “Must Habe tahab teada” on kihvtid oma aja dokumendid, mida nüüd vist suisa esimest korda kinolinal näha saab. Ja kui “Viimse reliikvia” puhul liigub ehk mõnel mõte sinna, et “ah, nähtud küll”, siis sedasorti elamust nagu meil plaanis – saalitäie rahvaga kaasa laulda ja tsiteerida – kodus teleka ees siiski ei saa," lisas Rääk.
Viimati muudetud 10.02.2026
