Tõnis Vilu vaatab tagasi oma linnakirjaniku aastale
Tartu Linnavalitsuse pressiteade
/ Enne kui Tartu saab endale uue linnakirjaniku, vaatab senine linnakirjanik Tõnis Vilu tagasi oma aastale. See oli aeg, mil luule jõudis koolidesse, lugemisklubidesse ja linnaruumi ning kirjandus põimus elu, vaimse tervise ja linnaga.
Hea Tartu!
Mullu jaanuaris linnakirjanikuks saades ütlesin, et käesolev raamatuaasta ei ole mitte raamatute, vaid ka hingeloo aasta. Pidasin selle all silmas, et kirjandus on elamise asi, mis ei ole kuhugi elevandiluust torni sulgunud. Luule on üks viis, kuidas mina elan. Lähtusin sellest vaatepunktist ka aasta jooksul toimunud üritustel-loengutel.
Käisin mööda Tartu koole noortele luulet tutvustamas, analüüsisime muuhulgas ka nende enda lemmiklaulude ja -räpilugude tekste, näitasin, et see on samuti luule. Loodetavasti innustas see nii mõndagi õpilast luulega lähemalt tutvuma. Avasin neile ka enda nooruspõlve, kuidas mu kirjandushuvi alguse sai ja kui isiklik see on. Õpilaste tagasiside oli soe, nad ütlesid, et nägid lõpuks, et luuletaja on ka inimene. Paremat ma soovida ei oskagi! See kõik annab mulle väga palju jõudu juurde.
Viisin läbi ka kord kuus toimunud linnakirjaniku lugemisklubi, kus arutlesime eri luuletajate ja nende loomingu üle. Keskendusime muuhulgas ka mõnevõrra kõrvale jäänud kirjanike lugudele (nt Marie Heiberg), vaimsele tervisele ja poliitilisele luulele. Kohalkäinutest moodustus mõnus tuumik, kellega sai süvitsi kirjanduse ja elu üle arutleda. Kindlasti tahan kunagi veel midagi sellist ellu kutsuda.
Ma pole kunagi varem nii palju üritustel esinemas käinud kui eelmisel aastal, olen tänulik selle võimaluse eest. Sain vestelda inimestega väga erinevatelt elualadelt. Muuhulgas kirjutasin Siuru keskusele Tartu esimese ajakapsliteose, mis avatakse alles 50 aasta pärast, ning aitasin korraldada EVKA konverentsi „World Poetry Today“ raames luuleõhtut „Luule keeltes“, kus kuue Tartuga seotud luuletaja looming kõlas lausa kaheksas keeles.
Ja nagu ikka, jalutasin mööda Tartut ringi kujundeid otsides ja mõtteid setitades ning õhtul panin kõik-kõik kirja. Nii mõndagi sellest jõuab kindlasti tulevikus raamatusse.
Aitäh, Tartu linn! Linnakirjaniku stipendium (nüüdseks juba palk) on üks oluline käivitaja, see annab kirjanikule sisse uue hoo ja ma loodan, et see traditsioon kestab veel mitmeid-mitmeid aastaid.
Kohtumisteni!
Tõnis Vilu
Tartu linnakirjanik 2025
Viimati muudetud 14.01.2026
