Teksti suurus

Reavahe

Kontrastsus

Placeholder Placeholder
Background image

Toometaguse miljööväärtuslik ala

Miljööväärtuslike alade eesmärk on ajaloolise linnakeskkonna ja väärtuslike hoonete säilimine. Kaitse eesmärk on tagada ehitusajaloolise väärtusega hoonete, planeeringu, tänavatevõrgu, haljastuse ning vaadete säilimine. Tartu linnas on kümme miljööväärtuslikku ala, kuus miljööväärtuslikku üksikobjekti, üks arheoloogiline miljööpiirkond ja üks arheoloogiline üksikobjekt.

Arhitektuuri ja ehituse osakond

736 1238
[email protected]

Raekoja plats 3, 51003 Tartu

Toometaguse miljööväärtuslik ala

Toometaguse miljööväärtusega hoonestusala maa kuulus 19. sajandi II pooleni Tähtvere mõisale, mis kasutas seda põllumaana. Tähtvere mõis hakkas Veski tänava piirkonnas elamukrunte müüma 1860.‒1870. aastatel. Järgmisel kümnendil hakati elamukrunte müüma J. Kuperjanovi tänavale ja Kastani tänava lõigule, mis jääb J. Kuperjanovi ja Riia tänava vahele. 20. sajandi esimesel kümnendil eraldati mõisamaast viimasena Kastani tänava alguse ja Kooli tänava piirkonna krundid.

Kui Veski tänaval oli majade ehitamine ajaliselt veel hajutatud, siis mujal võttis linnaareng buumi mõõtmed. J. Kuperjanovi tänavast Riia tänava poole jäävad majad ehitati valdavalt 1880. aastate teisel poolel ja 1890. aastate alguses, J. Kuperjanovi tänavast Näituse tänava poole jäävad majad 20. sajandi esimesel kümnendil. Piirkonna vanimad majad on Veski 37 ja 57, Kastani 10, 20, 22 ja 29a, mis on ehitatud enne 1877. aastat. Omaette grupi moodustavad 1930. aastatel ehitatud elamud A. Haava, J. Tõnissoni ja Kooli tänava piirkonna lõunapoolses otsas, sest sellel alal asus aastatel 1901‒1934 Eesti Põllumeeste Seltsi näituste plats, mis kolis 1934. aastal üle raudtee Veerikule. Seejärel jagati piirkond kruntideks ja hoonestati valdavalt juba 1930. aastate teisel poolel.

Üldlevinud arvamus, et Toometaguse arengule andis hoo sisse raudtee ja vaksalihoone ehitamine, ei ole küll vale, kuid ületähtsustatud, sest 1880.‒1890. aastatel ehitati aktiivselt maju ka Ülejõel, kuhu raudteed ei tulnud. Pigem võis tollases kontekstis edumeelne transpordiviis mõjutada elanikkonna koosseisu, muutes piirkonna rikkamale rahvale atraktiivseks.

Kastani tänava vanemale osale, mis jääb Riia tänava poole, oli iseloomulik ehitada tänava äärde kahe suure korteriga (kolme- kuni kuuetoalised) kahekorruseline üürimaja ja selle taha hoovi ühe- või kahekorruseline elamu. Kastani tänava alguse majad olid samuti suurte korteritega (kolme- kuni kuuetoalised), kuid tänavaäärsetes majades polnud kortereid kaks, vaid enamasti neli. Ka hoovimaju ei kavandatud enam väikestena ja tänavaäärsest majast tagasihoidlikumana, vaid needki olid peaaegu sama esinduslikud kahekorruselised suurte korteritega majad. Sama muster kehtib ka Kooli tänaval, kus mitmel puhul esitati projekt, mis nägi samal ajal ette nii tänavaäärse maja kui ka peaaegu sama suure kahekorruselise hoovimaja ehitamise. Erinevus Kooli ja Kastani tänava majade vahel seisneb esinduslikkuses. Kooli tänavale kavandati suurte korteritega majade kõrval ka ühe- kuni kahetoaliste korteritega maju. 1930. aastatel endisele näituseplatsile (A. Haava, J. Tõnissoni, Kooli tänava kvartal) ehitatud majade seas oli nii keskklassi üürimaju kui ka väikseid eramuid.

Peale elumajade asub Toometaguse miljööväärtusega hoonestusalal mitu ühiskondlikku hoonet: endise korporatsiooni Neobaltia konvendihoone aadressil Kastani 1 (arhitekt R. von Engelhardt, ehitatud aastal 1902, praegu Tartu Saksa Kultuuri Instituut), EÜS-i maja aadressil J. Tõnissoni 1 (insener G. Hellat, ehitatud aastatel 1901‒1902), korporatsiooni Sakala hoone aadressil Veski 69 (arhitekt A. Lindgren, ehitatud aastatel 1910‒1911) ja Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasium aadressil J. Tõnissoni 3 (insener Georg Hellati võidutöö alusel, ehitatud aastatel 1914‒1915, praegu Miina Härma Gümnaasium).

Ajaloolised krundid (enne 1927. aastat) on suures osas säilinud. Majad asetsevad tänavajoonel või 1882. aasta ehitusmääruses lubatu järgi 4,3 meetrise tagasiastega. J. Kuperjanovi tänaval asuvad kõik majad tagasiastega. Nii tekib vaksali poole suundudes majesteetlik vaade vaksalihoonele. Ajalooliselt on J. Kuperjanovi tänava majadel olnud maja ees krundi piiril madal piire, nagu on tänapäeval taastatud J. Kuperjanovi 44 maja ees. Kui enamikule miljööaladele on iseloomulik, et abihooned paiknevad tänavaga paralleelselt tänavaäärse hoone taga, siis Toometagusel on see vähelevinud. Toometaguse miljööväärtusega hoonestusalale on iseloomulik, et abihooned asuvad krundi piiril, sest kesklinna läheduse, krundi hinna ja rikkama elanikkonna tõttu oli piirkonna hoonestustihedus suur ning aiamaa pidamiseks polnud vajadust ega võimalust.

Toometaguse miljööväärtusega hoonestusala iseloomustavad kahekorruselised puitlaudisega puitmajad ja vähemal määral kahekorruselised krohvitud või tellisest kivihooned. Majad on rikkaliku dekooriga, eriti Kastani tänaval Näituse ja J. Kuperjanovi tänava vahelises osas. Valdavalt on majadel viilkatus, mille kõrgus võib olla väga erinev, kuid suuremal osal on katus madal, jäädes 20‒30 kraadi vahele.

Omaette grupi moodustavad endise näituseväljaku alale jäävad pärast 1930. aastat ehitatud majad, mis on ühe- kuni kahekorruselised krohvitud hooned. Puudub valitsev katusetüüp, esineb erineva kõrgusega viil-, kelp-, mansard- ja lamekatust.

Ajalooliselt oli kuni 1920. aastateni piirkonnale iseloomulik tänavaäärne kõrge plank või lippaed (1,5–2 m), J. Kuperjanovi tänaval maja ees madal sepis- või muust materjalist piire. 1930. aastatest pärinevate eesaiaga majade puhul oli levinud madalam lippaed.

Vaata Toometaguse miljööala kaardil

Piirkonna spetsialist:
Romeo Metsallik
miljööväärtuste peaspetsialist
[email protected]
Tel 736 1250 ja 522 5816
Küüni 5, III korrus, ruum 322
E 15–18
K 8–10

Viimati muudetud 07.07.2021